Harilik porss
(Myrica gale)
lutikarohi, murdid, soo kaerad, rabaumalad

Porss on rahva hulgas tuntud vaid Lääne- ja Põhja-Eestis ning Alutagusel. Ta on suhteliselt vähe levinud ja tema kasvukohti ähvardab kuivendamine ning ülesharimine. Nii ongi harilik porss meil Eestis võetud looduskaitse alla. Tema kasvukohtadeks on niisked alad. Sageli võime teda kohata soostunud järvekallastel, harvem soostuvas metsas või niidul, ka madal- ja siirdesoos. Päris turbarabasse porss ei tungi.

Eemalt vaadates tundub porss olevat põõsakujuline paju. Tegelikult ei kuulu ta pajuga isegi mitte ühte sugukonda. Porss on palju rohkemate harunenud okstega. Soos kasvaksid otsekui valmis luuad, mida pole vaja kimpu siduda. Küll aga on nii paju kui porsa õied koondunud urbadesse ning isas- ja emasurvad kasvavad eri põõsastel. Väga harva võib kohata porsa põõsaid, millel alumised urvad on isaõitega, aga ülemised emased. Porsa lehed on väga lühikese rootsuga, see hakkab järjest aeglaselt lehelabaks laienema, lehe ülemisel poolel on aga serv saagjas. Porsa lehtedel ja okstel võib aga näha kindlat määramistunnust: kollaseid näärmetäppe. Kes veel kahtleb, see purustagu porsa leht või oks näpu vahel ja nuusutagu. Nüüd jääb see liik kindlasti kauaks meelde. Kollased vaigunäärmed eritavadki seda iseloomulikku lõhna.

Vaigunäärmetest on aga palju kasu ka inimene lõiganud. Varem tehti porsast rohkesti õlut, eriti Saaremaal. Porsa lehtedel on joovet ja uimastust tekitav toime, ta annab õllele meeldiva lõhna. Sellist õlut tehakse tänapäeval harva, kuna on selgunud porsaõlle halb mõju jooja tervisele. Porss võib põhjustada samasuguse mürgistuse nagu sookail. Mürgistusnähtudeks võivad olla oksendamine, kõhulahtisus, võivad tekkida ka neerukahjustused või kuse- ja suguelundite talitluse häired. Siiski on porsaoksi ja -lehti kasutatud välispidiselt ravimina nahahaiguste korral. Kuid porsaokstel on veel üks hea omadus, mida ei tohiks unustada: värskelt peletavad need väga hästi koid riiete vahelt minema.