Pilliroog
(Phragmites australis)
roog, kõrkmed, merihain, vesiroog, sonn

Pilliroog on meie suurim kõrreline. Kui vääntaimed välja arvata, siis võib teda isegi kõrgeimaks rohttaimeks pidada. Tavaliselt on suured pilliroopadrikud paari-kolme meetri kõrgused, kuid võib leida ka neljameetriseid “latte”. Sellistest hiiglastest võib lausa maju ehitada. Näiteks Aasias seda isegi tehakse. Pilliroost rajatakse väikseid kergeid ehitisi, samuti tehakse neist majapidamises tarvilikke tööriistu ja nõusid.

Pilliroog on levinud peaaegu kogu maailmas ja nii on tal ka palju huvitavaid kasutusalasid. Eestlasedki on teda ehitusmaterjalina kasutanud. Maju meie maal pilliroost siiski tehtud pole, sest meil on suhteliselt külm kliima ja pilliroomaja jääks nõrgaks. Samuti on meil piisavalt paremat ehitusmaterjali - puitu. Meie ehitusmeistrid on aga juba sajandeid valmistanud pilliroost katuseid, mis peavad kaua vastu nii lumele kui vihmale. Pilliroost on tehtud mitmesuguseid matte küll majade soojustuseks, aknavarjuks või vankrikatteks. Matte ja linikuid on tehtud ka ruumide kaunistamiseks. Pilliroomattide külge on hea põimida ilusaid lilli või rahvalikke tärne ja nii saame kauni seinavaiba. Pillimeistrid on pilliroo õõnsatest sõlmevahedest teinud ilusaid “roopille”, kuid ka torupilli pulgad on sageli pilliroost tehtud. Pilliroog on tooraineks isegi tööstusele. Temast valmistatakse paberit ja ehitusplaate.

Pilliroo äratundmist pole ilmselt vaja eriliselt õpetada. Tema suur kasv ja tugevate sõlmedega suvel hallikasrohelised, hiljem aga õlgkollased varred on nii iseloomulikud. Võimsam kui ühelgi teisel meie kõrrelisel, on ka pilliroo õisik. Ta on väga tihe ja mitmekümne sentimeetri pikkune. Loomulikult sobivad sellised vägevad õisikud ka tuppa vaasi. Seejuures peab aga arvestama, et talvepoole võivad nad valgeid totusid ajama hakata. Seda teevad pillirooõied ka looduses. Tegelikult on need totud tuule abil laiali lendavad pähikute libled. Valminud teriseid on nende hulgas harva, sest pilliroog paljuneb eelkõige vegetatiivsel teel. Selleks on tal maa sees pikk sageli mitme meetri pikkune ja mitme sentimeetri jämedune risoom, mis võib sõlmekohtadel juurduda ja kasvatada uue maapealse võsu. Selline paljunemisviis on väga edukas ja nii näemegi veekogude kallastel sageli väga suuri pillirootihnikuid. Suurtes merelahtedes võib pilliroog peaaegu ainsa taimena kasvada nii suurel alal kui meie silm haarata suudab. Eesti suurimad pillirooväljad on Matsalu lahes, kus asub looduskaitseala. Roostikus elavad väga paljud linnuliigid, kuid pilliroogu kasutavad pesa ehitamisel ka näiteks koprad ja ondatrad.

Ehkki pilliroogu tavaliselt tuntakse, võib ta vahel segi minna päiderooga, eriti kui neil taimedel pole veel õisikuid ilmunud. Seepärast olgu lõpetuseks öeldud ka pilliroo määramistunnus, mis on näha juba esimeste lehtede juures. See on karvaring lehelaba alusel. Päiderool ja teistel suurt kasvu kõrrelistel on sama koha peal kilejas keeleke, pillirool aga pikkadest jäikadest karvadest ring.