Põldsinep
(Sinapis arvensis)
harakalatv, kaunarohi, tölk, seatelg, tillad, rõikhain

Põldsinep on kollaseõieline ristõieline, keda õpitakse tundma juba esimestel kooliaastatel loodusõpetuse tunnis. Ta oleks just kui tüüpiline ristõieliste esindaja. Kuid looduses põldsinepit otsides võib tähelepanelik loodusesõber jääda kimbatusse. Temaga sarnaseid kollaseõielisi põlluumbrohtusid on päris palju. Seejuures kipuvad nad kõik alguses olema äravahetamiseni sarnased. Kuidas siis põldsinepit ära tunda? Põhitunnusteks võiks vahest pidada küllaltki terveid lehti ja lõhnavaid õisi. Seda pole just palju, kuid enamasti neist kahest tunnusest siiski piisab. Lehtede erinevus saab eriti selgeks siis, kui on nähtud ka teisi kollaseõielisi ristõielisi umbrohtusid. Kõige sarnasem kollane ristõieline on põldrõigas. Põldsinepi tupplehed on rõhtsad, ent põldrõika omad on püstised, vastu kroonlehti surutud.

Miks on selle taime nimeks põldsinep? Põld loomulikult sellepärast, et ta kasvab eelkõige põldudel. Põldsinepit võib pidada meie kõige tavalisemaks suviviljapõldude umbrohuks. Tavaline ei ole ta ainult meil, vaid peaaegu kõikidel maailma viljapõldudel: nii Euroopas ja Aasias kui ka Aafrikas ja Ameerikas ning isegi Austraalias ja Uus-Meremaal. Samas peetakse tema põliseks kodumaaks Vahemereäärseid alasid. Sinep on ta aga seepärast, et temagi sisaldab iseloomulikku sinepiõli, mida tunneme sinepisalvidest, plaastritest ja ammusest ajast tarbitud lauasinepist. Mõningal määral aitab põldsinep nii köha, kopsupõletiku või liigesevalu korral, kuid ta ei ole nii tõhus kui mõned tema perekonnakaaslased.

Omamoodi kasu on ka põldsinepist, ta ei ole ainult üks kiiresti paljunev tüütu umbrohi. Näiteks peavad mesinikud teda küllaltki heaks meetaimeks. Kuid seda umbrohtu võib kasutada ka haljasväetiseks, sest põldsinepil on eriline võime omastada mullast selliseid aineid, mis enamikule taimedest on täiesti kasutud. Kui põldsinepitaim aga ise ära laguneb, siis jäävad temast järele ühendid, mis on teistele taimedele toidukõlblikud. Nii saavadki kasututest ainetest kasulikud. Mõningatel andmetel on põldsinepit keskajal kasvatatud köögiviljana. Tegelikult süüakse Kaukaasias teda spinati asemel keedetult veel praegugi. Teadma peab aga seda, et nii värskelt kui ka kuivatatult on põldsinep mürgine. Seda eriti hobustele ja veistele ja eriti alates õitsemise algusest. Hobustel võivad raskemad mürgistused lõppeda isegi surmaga. Põldsinepi seemned on ölirikkad, kuid kasutada neid enamasti ei saa, sest need valmivad liialt ebaühtlaselt.