Kui te lähete poodi muruseemet küsima, siis tihtipeale uuritakse teilt lähemalt, millist muru vaja on. Tuleb välja, et kõik murud ei olegi ühesugused. Ilmselt loetletakse teile ette, kui palju on ühes või teises muruseemnesegus üht või teist taimeliiki. Kaks tavalisemat muruseemnete komponenti on aasnurmikas ja punane aruhein. Nende kõrval kohtame ka karjamaa raiheina ja veel mõnda teistki, ka selliseid taimi, kes pole kõrrelised, näiteks valget ristikut.

Igal muru komponendil on oma kindel ülesanne, üksi kasutades ei ole nad nii head kui koos. Punane aruhein teeb muruvaiba tugevaks, nii et selle peal võiks muretult kõndida. Suure tallamiskindluse tõttu kasutatakse jalgpallimurudes punast aruheina väga palju, vahel ka ainult teda. Punase aruheina tugevuse kindlustavad mullas olev risoom ning selle rohked narmasjad lisajuured ja pikad roomavad võsundid. Võsunditest kasvavad kogu aeg uued taimed ja nii muutubki punase aruheina muru tihedaks vastupidavaks vaibaks ja ei karda ei inimese ega ka karilooma jalga.

Rohumaadele külvatakse punast aruheina harva. Ta ei ole nii kõrge söödaväärtusega ega kasva nii suureks nagu näiteks rebasesaba või timut. Samas kasvab teda tavalise taimena kõikidel niitudel niigi. Vähenõudliku taimena saab ta hakkama küllalt toitainevaestel muldadel ja talub pikki kuivaperioode. Kui punast aruheina ei pügata, võib ta niidul kasvada heal juhul isegi meetripikkuseks.

Miks on aga selle liigi eesnimeks just punane, punane aruhein? Muidu on ta nagu aruheinad ikka, tal on sügavate soontega lehed ja paljuõieliste pähikutega õisikud, aga õisiku värvus on lillakaspunane - sellest siis ka nimi. Punakad on sageli ka tema alumiste lehtede tuped. Punasele viitab ka tema ladinakeelne (rubra), aga ka näiteks saksakeelne (rot), ingliskeelne (red) ja hispaaniakeelne (roja) eesnimi.