Pune
(Origanum vulgare)
puna, vorstirohi, mindid, unerohi

Punet võib segi ajada piparmündiga. Tõepoolest on nende õied üsna sarnased, võib-olla ka taime välimus, kuid ülejäänu siiski mitte. Pune lehed on piparmündi omadest tunduvalt väiksemad (vaid kuni ühe sentimeetri pikkused) ja enamasti terveservalised. Ka on pune tavaliselt punakat värvi, piparmünt aga eelkõige siiski roheline. Piparmündi õisik on pune omast mõnevõrra pikem ja piklikum. Nii piparmündil kui punel on väga tugev iseloomulik lõhn, kuid nende lõhnu ei saa mingil juhul segamini ajada. Pune lõhn sarnaneb vorstirohu (majoraani) omale ja seepärast on teda vanarahva seas ka vorstirohuks kutsutud.

Kui juba vorstirohust juttu tegema hakkasime, siis on õige ka see, et päris vorstirohu puudumisel kõlbab pune teda asendama küllaltki hästi. Peamiselt lisatakse punet verivorstidele. Maitseainena sobib pune aga mujalegi. Näiteks saab tema abil valmistada maitsva lihasupi, kuid väärtuslik on ta ka kurkide soolamisel. Pune annab toidule meeldiva lõhna ja terava vürtsise maitse. Erinevate toiduainete maitsestamisel leiavad kasutamist nii lehed kui ka õied. Kuid pune ei ole hea vaid maitse ja lõhna loojana, temast on kasu kui ravimtaimest. Näiteks parandab pune seedetegevust, soole- ja maonõresid hakkab rohkem erituma ning toidust saadakse vajalik paremini kätte.

Pune raviomadused on juba ammust ajast väga laialt tuntud. Teda on kasutatud nii rahvameditsiinis kui ka päris ravimitööstuses. Punest saadud rohtudel on palju kasutusalasid, näiteks mitmete valude korral. Varem tarvitati teda küllaltki palju hambavaluvastase vahendina, nüüd eraldatakse tema lehtedest vaid toimeaine ja tehakse sellest hambavalutablette. Kui lihased või liigesed valutavad, võib teha pune maapealsetest osadest kompresse. Viimaseid on tehtud ka reumavalude leevendamiseks. Kuid kompressid aitavad ka paljude nahahaiguste vastu: sobib näiteks käsnade ja ohatiste, aga ka haudunud kohtade raviks. Ka külmetushaiguste puhul saab temast hea köhavastase ning palavikku alandava tee. Selleks tuleb võtta paar supilusikatäit taime ülemist osa koos õitega (parem on kui varred on eemaldatud) ja lisatakse klaasi keevat vett. Jook on valmis peale veerandtunnilist soojas seismist. Punetee aitab ka unetuse ja kõhulahtisuse puhul, samuti on tal rahustav toime.

Kui räägime punest, võib õigustatult arvata, et selle taime nimi on tekkinud punasest lehtede ja õite värvusest. Kuid pune on punase värviga tegelikult veelgi tihedamalt seotud. Nimelt on pune õitega pikka aega värvitud villa oranzikaspunaseks. Seevastu mõnede ainetega töötlemisel annavad need hoopis musta värvuse. Musta on võimalik saada ka lehtedest ja vartest.

Kuid punest on palju rohkem kasu kui siin sellest rääkida jõuame. Seega olgu välja toodud veel vaid üks väga tähis asi. See tuleneb sellest, et punel on suur õisik väga paljude pisikeste õitega. Iga tema õis sisaldab aga suurel hulgal nektarit. Seega on iga punetaim mesilastele (ja mesinikele) lausa unistuseks. Punes on nähtud koguni nii head meetaime, et temast on rajatud suuri põlde.