Rohulauk
(Allium oleraceum)
unilauk, mets look, metssibul, hermet

Kõik tunnevad hästi köögivilju sibulat ja küüslauku. Kuid ka meie looduses elab nende taimede sugulasi. Laukudest on kõige tavalisem rohulauk. Nagu kõikidel laukudel, on ka rohulaugu kõigil osadel iseloomulik tugev sibulalõhn ja "küüslaugumaitse". Üheks tähtsaks lõhna ja maitset tekitavaks aineks neis taimedes on väävel. Seesama vedelik, mis teeb laukude perekonna nii hästi äratuntavaks, on ammustest aegadest olnud kasutusel ka meditsiinis kui baktereid hävitav vahend. Kuid samuti sisaldab see rikkalikult vitamiin C-d.

Kuidas rohulauku teistest laukudest eristada? Kõigepealt on tal iseloomulikult kitsad “sibulalehed”, mis ülemises osas on selge nurgelise vihmaveerenni kujuga. Erinevalt teistest laukudest on rohulaugu õisiku alusel kaks pikka ja kaua püsivat kandelehte. Rohulaugule on kõige sarnasem Lääne-Eestis harva kasvav nurmlauk, ent selle õisiku alusel on vaid üks kilejas varakult varisev kandeleht ning õisikus olevad sigisibulad asuvad väga tihedalt üksteise kõrval. Raskem on rohulauku segi ajada metslauguga, kellel on lamedad küüslaugulehed ning taim ise on suurt kasvu ja lilla õisikuga.

Laukude perekonnas on üheks huvitavaks liigiks karulauk. Tal on suured kuni viie sentimeetri laiused lehed, mida kasutatakse toiduainena. Karulauk on aga küllaltki haruldane ja kaitsealune taim ning loodusest teda koguda ei tohi. Haruldane on ta eeskätt seepärast, et tema kasvukohtadeks on salumetsad, kus kasvad jalakad, saared, pärnad.

Huvitav on ka rohulaugu paljunemine. Tal on selleks tervelt kolm võimalust. Esiteks paljuneb ta loomulikult seemnetega. Teiseks valmivad tema õisikutes ka väikesed sibula välimusega moodustised. Neid nimetatakse sigisibulateks. Kolmandaks tekivad tema maa-aluste sibulate ümber noored tütarsibulad. Tütarsibulad ja seemned on olemas ka teistel laukudel, sigisibulaid aga kõigil pole. Rohulaugu juures on aga omapärane see, et mõnikord koosnebki õisik ainult sigisibulatest, õisi polegi.