Harilik sarapuu
(Corylus avellana)
pähklipuu, pähkmepuu, sarap, sarakas

Sarapuu nime päritoluks võiks pakkuda seda, et tema peenikestest ja väga hästi painduvatest vitsadest saab sara ehk aeda valmistada. Peaaegu, aga mitte päris. Nimelt oli varem Põhja-Eestis rohkesti aedasid, sarasid, milles kasvasid pähkleid kandvad puud. Sealt ongi Põhja-Eestis levinud sarapuu, seevastu Lõuna-Eestis pähklipuu nimi.

Erinevalt kreeka pähklist, kelle viljaks on luuvili, on sarapuu vili ka botaanilises mõistes pähkel. Pähkli sees on seeme, mida arvatavasti igaüks on söönud. Mõnele tekitavad pähklid kergeid allergilisi nähtusid, aga enamikele on need maiuspalaks. Kes ei ole ise pähklimetsas käinud, see polegi võib-olla maitsnud meie oma pähklit, sest poes müüdavad tuuakse kaugemalt sisse ja on tihti teist liiki sarapuudelt pärit. Kultuursarapuude ühisnimi on funduk. Kuid sageli töödeldakse pähklid ümber. Nii valmistatakse nendest kompvekke, halvaad, sokolaadi, pähklisaia ja palju muudki, eelkõige aga pähkliõli. Pähkliõli on väga hinnatud paljude toidumeistrite juures, kuid seda kasutatakse ka kaunite värvide ning ilusa läikega lakkide segamiseks.

Väärtuslik on ka sarapuu puit. Lisaks sarade ehk aedade valmistamisele tehakse sellest ka palju muud. Kui sarapuu puit ära poleerida, jääb see eriti kaunis. Seetõttu kasutatakse seda mööbli tootmiseks, väikeste iluesemete valmistamiseks ja viimistlustöödel. Varem kasutati sarapuu jämedamaid vitsu tünnivitsadena, peenemad olid heaks materjaliks punutiste valmistamisel.

Sarapuud kasvatatakse sageli aedades. Temast saab tihedaid hekke, mis septembris annavad pealegi maitsvat saaki. Rohkesti kasvatatakse sarapuu punaselehist vormi, kelle lehed on tumepunased. On ka kollaseid ja lõhestunud lehtedega vorme. Sarapuu on väga kaunis kevadel õitsemise ajal, kui tal on pikad rippuvad isasurvad. Pähklite saamiseks on aretatud hulganisti hea toiteväärtusega suuri ja õhukese koorega vilju kandvaid sorte.

Kuidas aga sarapuud ära tunda, kui tal pähkleid küljes pole? Kui on suvi, siis maksab vaadata lehte. Tema lehe kõige laiem koht on teravale tipule väga lähedal ning leht on pehme, noorelt isegi karvane. Noored oksad on samuti sageli karvased. Talvel aga tuleb vaadata pungi. Need on rohekad või harvem punakad, pisut lapikud ning servas väikeste ripsmetaoliste karvadega. Sarapuu on tuultolmleja, tema õisikuteks on urvad, isas- ja emasõisikud on eraldi. Ta õitseb kevadel varakult, enne kui puud lehte lähevad, et lehed ei jääks ette tolmuteradele emasõisikuteni jõudmisel.

Ja veel üks huvitav asi. Pähklil käies olete kindlasti märganud, et osadel on pisike auk sees. Sellises viljas ei ole aga mingit tuuma. See on kõik ühe väikese mardika töö. Nimelt pähklikärsakas muneb oma munad noore pähkli sisse, munadest kooruvad vastsed, kes hakkavad maitsvat sisu sööma. Lõpuks saab aga söök otsa ning nad närivad end seni kaitsnud kestast välja ning alustavad oma elu järgmist etappi.