Seaohakas on niiskete niitude ja metsade asukas. Jõe- ja kraavikaldaid palistavatel niitudel võib teda sageli massiliselt kasvamas näha. Seaohakas on suur taim ja paistab hästi teiste hulgast silma. Seaohakas võib kasvada suurele mehele rinnuni ja ulatub enamasti naabertaimedest üle. Suur ja lopsakas kasv pole ainus, mis seaohaka hästi nähtavaks teeb. Peamine, mis teda kõigist teistest meie ohaka liikidest eristab, on värvus. Nimelt on seaohakas valkjas- või kollakasroheline. Sügiseti, kui teised taimed juba närbuvad, aga ka hämaruses, paistab tema ere värv eriti hästi silma.

Seaohaka lehed on täiesti pehmed ja ogad ei torgi üldse nagu ohakate puhul harjunud oleme. Selle järgi on vanad eestlased talle ka kohasema nime andnud, seakapsas. Rohkem on see nimi levinud Põhja-Eestis. Tõepoolest on seaohaka lehed sama pehmed ja vesised kui kapsa omad. Toiduks need siiski ei kõlba. Kuid midagi söödavat seaohakas siiski leidub. Mullas on seaohakal jäme toitaineterikas risoom, mida võib julgelt toiduks tarvitada. Süüakse seda niisamuti nagu köögivilja.

Seaohaka rahvapäraseid nimesid uurides tekib küsimus, miks teda põualilleks on hüütud. On ta ju niiskuselembene taim. Lugu on nii, et ta on nii veenõudlik, et tunneb põua saabumise ära ammu enne, kui meie midagi märkame. Nimelt rulluvad taime lehe otsad enne põuda kokku. Niimoodi püüab seaohakas vähendada niiskuskadu. Nimetus jaeleht ja veel paljud sarnased on tekkinud sellest, et seaohaka lehed on alati külmad - mahlastest lehtedest aurub pidevalt vett ja aurumine jahutab lehte.

Lõpetuseks veel üks soovitus. Seaohakas on küll niitude umbrohi, kuid ärge siiski alati tast liiga kiiresti mööda jookske. Vaadake mõnikord lähemalt, kui ilusad korvõisikud tal on. Neil on pikad kollaka kroonõied ja seal leidub ka lillasid toone ning veel ühtteist. Uurige järele!