Seenlill on nime saanud sarnasusest seentega. Tal pole üldse klorofülli ja seega ka rohelist värvust. Samuti on seenetaoliselt pehmed ja lihakad tema varred ja soomusetaolised lehed. Vahel võib kohata ka seda, et seenlill kasvab rühmas ringidena nagu sageli seened.

Sellegipoolest ei kuulu seenlill seente vaid rohttaimede hulka. Küll aga on tema elu tihedalt seentega seotud. Kuna seenlillel klorofülli ei ole, siis ei saa taim ise suhkruid valmistada. Niisiis peab ta teiste taimede valmistatud toitu kasutama. Nüüd lähebki seenlillel seente abi vaja. Seenlille risoom on seeneniidistikuga tihedalt läbi põimunud. Teadupärast ei ole ka seened võimelised ise suhkruid tootma, küll aga moodustavad paljud neist puudega mükoriisa. Mükoriisa vahendusel annab seen puudele vett ja mineraalaineid, puud aga seentele suhkruid. Seda puudelt saadud suhkrut jagab seen siis seenlillega - seenlill hangib seente vahendusel toitu puude juurtest.

Huvitav on ka seenlille välimus. Nagu öeldud, pole tal üldse rohelist värvi. Ta on sageli peaaegu värvitu, valkjas kuni beežikas. Kogu tema maapealne osa on selgesti lihakas. Õied on valkjad ja samuti lihakad. Need on veidi kellukakujulised ja asuvad tihedas kobaras mitteharuneva varre tipus. Kui seenlill õitseb, on tema õiekobar longus, kui aga seemned valmivad, tõuseb püsti.