Harilik sigur
(Cichorium intybus)
tsigur, seekoor, sigguri-juured

Sigur pole meie põline looduslik taim. Seda tõestab kas või tähelepanek, et me ei leia teda inimasustusest kaugel, nn looduslikest taimekooslustest. Ikka kasvab ta lagedal jäätmaal, jalg-, auto- või raudtee serval, majade ümbruses. Siiski püsib ta kord asustatud kasvukohtades visalt ja inimese abita. Kuidas see taim meie loodusesse ära eksis?

Selle seletamiseks peame teadma mõnda siguri kasutamisest. Nimelt on tal maa all pikk ja jäme lihakas juur ja inimesed on õppinud seda kasutama. Siguri juurt kasutati kohvi aseainena. Kui siguri juured ära kuivatada ja peeneks jahvatada, saame pruuni “kohvipulbri”. Sellest valmistatud jook on tumepruun, mõru ja üpris kibe sigurikohv. Teatavasti kasvab kohvipõõsas vaid maailma troopilistes piirkondades ja mitte alati pole ta olnud kättesaadav. Sigur lepib hoopis külmema kliimaga. Nii ongi paljudes maailma paikades joodud sigurikohvi. See on küll kehvem ja kibedam, kuid siiski kohvitaoline jook. Nii on sigurit hakatud kasvatama kultuurtaimena ja ta on levinud kõikidesse maailmajagudesse peale Antarktika. Sigurit on kasvatatud ka Eesti taludes ja sealt see taim meie loodusesse jõudis.

Kuidas sigurit ära tunda? Tal on helesinised õisikud nagu rukkilillel. Kuid tema õisikud koosnevad teistsugustest õitest. Nendes on ainult keelõied, nagu näiteks võililledel, putkõisi pole. Ka õisikute asetus varrel on veidi teistsugune. Rukkilille õied asuvad varre ja selle harude tippudes. Siguri õied aga varrel olevate lehtede kaenlas lühikestel raagudel. Nii nagu rukkilille õied on ka siguri õied heaks meeallikaks mesilastele. Noortest sigurilehtedest saab suurepärase salati. Sigurit kasutatakse ravimtaimena isutuse vastu. Tänapäeval on siguri kasvatamine kultuurtaimena Eestis peaaegu kadunud, kuna maitsvamat kohvipõõsa kohvi on piisavalt. Nii on sigur jäänud rohkem iluaedade kasvandikuks.