Salu-siumari kuulub tulikaliste sugukonda. Erinevalt enamikest tulikalistest on siumarjal kroonlehed olemas. Siiski ei ole need päris tavalised kroonlehed, vaid on muutunud kitsasteks ja tagasihoidlikeks. See-eest peidavad need endas maitsvat nektariannust tolmeldavatele putukatele. Selline peibutis kutsub mesilased ja kimalased kohale ka üksiku metsas kasvava siumarja juurde. Sellise ehituse ja ülesande tõttu on kroonlehtedele antud uus nimi: neid kutsutakse nektaariumideks. Tupplehed on siumarjadel tavalise välimusega, aga pudenevad varakult ära.

Siumari, sivumari ja ussimari näitavad kõik, et taim peab mingil moel ussidega ehk siis tegelikult madudega seotud olema. Sarnasust ei tule kaugelt otsida: nagu rästikuhammustus on mürgine, nii on mürgine ka kogu salu-siumari. Siumarja viljad on väga ilusad ja ahvatlevad suhu pista. Olgu öeldud, et botaanikud, kes jaotavad vilju ehituse ja tekkeviisi järgi, nimetavad neid hoopis kukkurviljadeks. Viljade söömisel võib tekkida raske kõhuvalu ja kõrvetus nii suus kui maos. Halvemal juhul võib südametegevus või hingamine lakata ja saabuda surm. Nii et mürgistuse korral tuleb kiiresti leida arstiabi. Ka siumarja kõigi osade värske mahla nahale sattumine ei ole hea. Seal mõnda aega seistes (tundlikemal inimestel vahel päris kiiresti) tekitab ta kipituse, kõrvetava tunde ja tekivad põletushaavad või vesivillid. Viimasel juhul võivad tekkida raskesti paranevad veritsevad haavad. Loomadel ei ole siumarjaga mürgistusi täheldatud. Seejuures on ilmselt määravaks siumarja kasvamine võsastikes ja suurtes metsades, kuhu koduloomad tavaliselt ei satu.

Salu-siumarja on kasutatud ka ravimtaimena, kuid selle katsetamine ei ole tema mürgisuse tõttu mingil juhul soovitatav. Kõikide nende haiguste vastu on ju loodud tänapäeval ka hulga ohutumaid ja kindlamaid ravimeid. Ravitud on aga eelkõige südamerabandust ja reumat. Südamehaiguste puhul joodi taimest valmistatud keeduvett, reuma puhul tehti aga sellesama keeduveega haigetele kohtadele kompresse.