Salu-siumari
(Actaea spicata)
ussimari, lenderavandeserohud, äkitse haiguse rohi, sivumari

Salu-siumari kuulub tulikaliste sugukonda. Aga erinevalt enamikust tulikalistest on temal kroonlehed olemas. Nii nagu tupplehti, on ka neid neli kuni kuus. Kuid siiski ei ole need päris harilikud kroonlehed, vaid on muutunud kitsasteks ja tagasihoidlikeks. Kuid see-eest peidavad need enda sees maitsvat nektariannust tolmeldavatele putukatele. Selline peibutis kutsub mesilased ja kimalased kohale isegi metsas kasvava üksiku siumarja juurde. Neile kroonlehtedele on sellise ehituse ja ülesande tõttu isegi uus nimi antud: neid kutsutakse nektaariumideks, see tähendab nektariallikateks. Tupplehed on siumarjadel tavalise välimusega, kuid see-eest varakult varisevad.

Siumari, sivumari ja ussimari näitavad kõik, et taim peab olema mingil moel ussidega, seega tegelikult madudega seotud olema. Seda sarnasust ei tule kaugelt otsida - nii nagu rästikuhammustus on mürgine, on mürgine ka kogu salu-siumari. Seejuures on tema mürgisus lastele mõnevõrra ohtlikum kui teiste tulikaliste oma. Siumarja marjad on väga ilusad ja ahvatlevad lapsi neid suhu toppima. Vahepeal olgu öeldud, et botaanikud on need marjad oma tekkeviisi järgi nimetanud hoopis kukkurviljadeks. Kuid see selleks. Viljade söömisel võib tekkida raske kõhuvalu ja kõrvetamine nii suus kui ka maos. Halvemal juhul võib südametegevus või hingamine lakata ja saabuda surm. Nii et õnnetuse korral tuleb kiiresti leida arstiabi. Ka siumarja kõigi osade värske mahla nahale sattumine ei ole hea. Seal mõnda aega seistes (tundlikemal inimestel vahel päris kiiresti) tekitab ta kipituse, kõrvetava tunde ja tekivad põletushaavad või vesivillid. Viimasel juhul võivad tekkida raskesti paranevad veritsevad haavad. Loomadel ei ole siumarjaga mürgistusi täheldatud. Seejuures on ilmselt määravaks siumarja kasvamine võsastikes ja suurtes metsades, kuhu koduloomad tavaliselt ei satu.

Salu-siumarja on kasutatud ka ravimtaimena, kuid selle katsetamine ei ole tema mürgisuse tõttu mingil juhul soovitatav. Kõikide nende haiguste vastu on ju loodud tänapäeval ka hulga ohutumaid ja kindlamaid ravimeid. Ravitud on aga eelkõige südamerabandust ja reumat. Südamehaiguste puhul joodi taimest valmistatud keeduvett, reuma puhul tehti aga sellesama keeduveega haigetele kohtadele kompresse.