Karuputk on eestlaste hulgas laialt levinud vana taimenimi. See on tulnud ilmselt taime karvasusest: karvane nagu karu või karu keel. Eestis kasvab looduslikult vaid üks liik, siberi karuputk, kuid tänaseks on ilutaimedena sisse toodud või tulnukana ise tulnud ka mitmeid teisi liike (levinuimad sosnovski karuputke ja hiid-karuputk), kes nüüd paksu pahandust külvavad, sest need lämmatavad kohalikud taimed, moodustuvad läbipääsmatuid ning inimesele ohtlikke kolooniaid. Eestis tõrjutakse neid võõrliike alates 2005 riikliku kava alusel õisikuid korjates, juuri välja kaevates ning glüfosaadiga mürgitades. 2016. aastal oli kolooniate kogupindala tänu tõrjele vähenenud, Hiiumaa ning Saaremaa olid juba peaaegu putkevabad.

Karuputkede puhul torkab silma veel üks asi, mis lähendab neid karudele: väga suur kasv. Mõned võõramaiste karuputkede lehed on üle meetri pikad, ja taime varre kõrgus võib küündida kolme meetrini. Taolised on uhked taimed - tõesti! - kuid sageli ainult vaatamiseks. Kui nende lehtedele palja nahaga kogemata vastu minna, saate märkamatult kõrvetada, eriti hullud võivad kõrvetused olla neid keha katmata trimmerdades, kus mahla satub igale poole. Algul ei tunne te midagi, kuid mõne aja möödudes näete, kuidas nahk lööb paistesse, tekivad ehtsad kõrvetamise kublad ja hiljem villid, sest mürgine mahl reageerib päikesevalgusega ning tekitab põletuse aegamööda. Esimeste ilmingute tekkimisel tuleb kindlasti kahjustatud kehaosa päikese eest kaitsta, vajaduse korral arstiabi poole pöörduda. Niisiis ei soovita selliseid taimi koduaias kasvatada, eriti kui majas on ka väikelapsed. Vilepilli tegemisel võib kogu nägu mitmeks päevaks hukka minna. Need manitsused ei kehti aga kõigi karuputkeliikide kohta, meie siberi karuputk on enamasti täiest ohutu. Temagi lehed on üle poole meetri pikad ja miks mitte leppida ilupeenral siis meie oma taimega.

Noored karuputked on kariloomadele tavaliseks toiduks. Suuremaks kasvades ilmub aga jäme vars, mis ei kõlba süüa ei värskelt ega kuivatatult. Ausalt öeldes ta ei kuivagi õieti ära ja võib nii kogu heina hukka ajada. Seega tuleb heinamaadel vaadelda karuputke siiski kui umbrohtu. Võitlusest tema vastu saab inimene aga mitut moodi kasu. Kui näiteks karuputke jämedad juurikad välja kaevata, ei ole te mitte ainult umbrohust lahti saanud, vaid kogunud endale ka maitsva lõunasöögi. Siberi karuputke juured on magusad ja täiesti söödavad.

Ära tunda pole siberi karuputke kuigi keeruline: tal on iseloomuliku kujuga hallikas- või sinakasrohelised lehed. Need on kas lihtsulgjad või kolmetised liitlehed, mille kolmnurgakujulised hõlmad on omakorda sulgjagused. Lehekeste serv on aga ebakorrapäraselt hambuline või saagjas. Kirjeldus võib tunduda küll veidi keeruline, kuid kui te neid korra looduses näete, siis ei aja neid enam teiste taimedega segamini.