Suureõiene kellukas on Eesti kõige suuremate õitega kellukas. Õied on tal küll kellukakujulised, kuid mõnevõrra avatumad kui teistel meie kellukatel. Nii meenutavad need katelt ja kurekatla nime all teda sageli tuntaksegi. Kurekatel on nii tavaline nimi, et seda on vahel loetud suureõielise kelluka teiseks ametlikuks nimeks. Kurekateldeks on pärimuse järgi kutsutud ka teisi kellukaid. Parem jätta meelde, et suurte helesiniste või vahel veidi lillakate õitega kellukas on suureõiene kellukas.

Suureõiene kellukas kasvab tavaliselt kuivadel niitudel, kuid vahel võime teda leida ka valgusrikkast metsast. Tema õied moodustavad varre tipul hõreda väheseõielise kobara. Seejuures on huvitav, et suureõielise kelluka õied hakkavad enamasti avanema õisiku tipust aluse suunas - sagedamini avanevad taimedel õied õisiku alusest tipu suunas, nt põdrakanepil.

Suureõiene kellukas on vana ja tuntud ilutaim. Juba 1554. aastal on teda Kesk-Euroopa aedades kasvatatud. Loomulikult võib nii kaua lillepeenardel kasvatatud liigiga palju huvitavaid muutusi toimuda ja nii on saadud mitmeid sorte. Osa isendeid on teistsuguse õievärviga, näiteks valged, roosad või lillad. Teised jälle veel suuremate õitega kui looduses kasvavatel taimedel. Kolmandatel on täidisõied. Selliseid vorme ei saa seemnetest paljundada. Nii avastatigi, et suureõiene kellukas läheb kergesti kasvama väikesest varretükist, samuti saab teda paljundada puhma jagamise teel.

Looduses levib suureõiene kellukas ennekõike seemnetega ja ilusad õied on tolmeldavate putukate ligimeelitamiseks. Viimased saavad hea töö eest väärilise tasu: kopsaka kõhutäie mesimagusat nektarit. Mesilased valmistavad nektarist mett. Peale suurte õite, mis asuvad varre tipul, iseloomustavad suureõiest kellukat veel kitsad lehed. Aga tavaliselt tuntakse seda taime iseloomulike kaunite õite järgi.