Soo-kurereha
(Geranium palustre)
pistirohi, soo-konnareha, hellerhein, suhkru-lilled

Soo-kurerehal on erinevalt teistest sama perekonna liikidest varred kaetud allapoole suunatud karvadega. Erandiks on vaid õieraod, mille karvad liibuvad tihedalt vastu raagu. Kui teil on selge lihtkarvade ja näärmekarvade eristamine, siis on teile ehk abi ka teadmisest, et soo-kurerehal leidub vaid lihtkarvu.

Ka soo-kurerehal on kurerehadele iseloomulikud lehed. Seega on tal maapinnalt algavad lehed mitmekümne sentimeetri pikkuse rootsuga ning sügavalt seitsmeks hõlmaks lõhestunud lihtlehed. Vart pidi üles tõustes rootsu pikkus ja lehehõlmade arv järjest vähenevad. Päris tipmised lehed on aga peaaegu rootsutud ja vaid kolmehõlmalised. Siiski peab soo-kurereha lehtede kohta ütlema, et need tunduvad tugevamad kui teistel kurerehaliikidel.

Õied on tal suhteliselt suured, mõnikord on nende läbimõõt isegi üle kolme sentimeetri. Seega võiks sobida ta mõnele poole ilutaimena kasvama. Kõne alla võivad tulla siiski vaid niisked pargisopid, kraavi- ja tiigikaldad, sest soo-kurereha on perekonna kaaslastest niiskuselembesem. Looduslikult kasvab ta tavaliselt soostunud niitudel või niisketel metsasihtidel ja kuivenduskraavide servades. Kasvatamise poolt räägib aga ka pikk, headel aastatel kuni neljakuuline, õitseaeg. Mõnikord võib õitel näha ka mesilasi, kuid suurem asi meetaim ta siiski pole.

Kõige rohkem on vanarahvas soo-kurerehast abi saanud arstimisel. Või, kes teab kui palju seal aitas taim, kui palju inimese tahe paraneda. Teda kasutati samuti nagu enamikku teisigi kurerehasid niinimetatud pistitõve korral. Selle hulka loeti kõik haigused, mis põhjustasid torkeid peamiselt rinnus ja küljel. Kuna on öeldud ka, et need valud võisid tekkida suuremal pingutusel, võib arvata, et tegu on südamelihase probleemidega, võib-olla ka hingamislihaste hädadega. Raviks tuli kas juua taimest keedetud teed, süüa seemneid või siis torkida haiget kohta teravate viljadega. Kurerehadel on huvitavad paiskviljad, mille seinad rulluvad kokku ja viskavad seemned eemale.

Soo-kurerehal on peale mõistetava pistirohu ja samatähendusliku pusulille veel mitmeid omapäraseid nimesid. Suhkru-lille tähendust on raske mõista, kuid palju nimesid viitavad tema pikkadele peentele püstistele viljadele: kurenokk, tikutajanokk, kurvitsanokk.

Kui liigute mööda niiskeid kohti, püüdke soo-kurereha üles leida ja endale selgeks teha. Ta on kogu Eestis sage taim, nii et leidmisega ei tohiks probleeme tekkida.