Harilik sealõuarohi
(Scrophularia nodosa)
atlahein, ehmatusenõges, lõualill, sapirohi

Harilik sealõuarohi on meil tavaline taim, kuid enamasti ta ei kasva suurte rühmadena ja jääb seetõttu vahel märkamatuks. Ka pole tema kasvukohad just käidavatel teedel. Sagedamini võib sealõuarohtu leida võsaserval või niiskemas kraavis, aianurgas umbrohtunud lapikesel või raskesti ligipääsetavas metsapadrikus. Mõnikord ei pea aga sealõuarohu leidmiseks taime ennast nägemagi, sest tal on väga vastik hais. Loomulikult viitab see hais sellele, et taimes on midagi ohtlikku. Tõepoolest on sealõuarohi mürgine. Ohtlik on ta näiteks kariloomadele kuiva heina sees. Värskelt ei söö teda lõhna tõttu keegi peale lammaste, viimastele on ta aga ka kas täiesti või peaaegu ohutu.

Kuid on olemas ka määramistunnuseid, mida saab silmadega kindlaks teha. Harilik sealõuarohi võib jääda vaid mõnekümne sentimeetri pikkuseks, kuid soodsates tingimustes sirgub temast siiski pea inimesepikkune võimas mahlakas taim. Ka tema lehed on küllaltki suured. Iseloomulikeks tunnusteks on aga eelkõige vars, õied ja maa-alused osad. Hariliku sealõuarohu vars on neljakandiline, kusjuures varre neli serva on väga teravad. Õied on tal väga tumedad, punakaspruunid. Maa all on harilikul sealõuarohul peidus veel mugulataoliselt paksenenud risoom. Kuna Eestis kasvab looduses vaid üks sealõuarohu liik, ei ole tema määramine peale ühekordset avastamist ilmselt kellelegi raske.

Kuid ega sealõuarohi oma nime asjatult kanna, see on tal ikka ausalt välja teenitud. Sealõuarohi aitab siis, kui “sead on lõus”, see tähendab, et neil on lõuad haiged ja üles paistetanud. Sigade ravitsemisest pärinevad ka nimed atlahein ja lõuarohi. Kuid mõnel pool on selle ravimtaimega püütud ka inimesi aidata. Nimelt keedeti sealõuarohu teed, kui sapp oli haige, kuid eriti laialt on teda kasutatud kõikvõimalike nahahaiguste vastu. Viimane on ju tüüpiline kasutusala pea kõigile haisvatele taimedele. Eks ole ta hea veel nii mõnegi häda vastu olnud, kuid kaasajal ei leia ta laiemat tunnustust, sest on paremaid ravimeid ja sealõuarohi on ise ju mürgine. Mainiks veel aga ühte huvitavat rahvauskumust: sealõuarohu maapealsete osade teed tuli juua ehmatuse puhul.