Eestikeelne nimi sookail
Ladinakeelne nimi Ledum palustre L.
Rahvapärased nimed sookael, sookaer, sookikas, päävalurohi, kaljud
Süstemaatiline kuuluvus Kuulub sugukonda kanarbikulised, perekonda kail.
Eluvorm Mitmeaastane ühekojaline igihaljas puittaim - põõsas või poolpõõsas. Kõrgus (10) 30¼60 (140) cm.
Õis Mõlemasugulised kaheli õiekattega pikaraolised õied. Õieraod on algul näärmelised, sirged, viljumise ajal käänduvad tagasi. Tupp on liitlehine, väga väike (kuni 0,6 mm pikkune), ümardunud tipmetega. Kroon lahklehine, valge, viie 4¼8 mm pikkuse ja 2,5¼5 mm laiuse kroonlehega. Õied on lõhnavad, rohke nektariga. Õied on koondunud okste tippu kännasjaks, vahel peaaegu kerajaks õisikuks. Õisikus on tavaliselt 20¼30 õit. Õitseb mai lõpust juuni lõpuni. Vahel õitseb sügisel veel teist korda. Putuktolmleja.
Vili Viiepeasaline suletud ellipsjkujuline kupar, mille pikkus on 3¼7 mm. Seemneid on palju, veidi üle 1 mm pikad. Viljad valmivad septembris, kuid seemnete varisemine kestab kaua.
Leht Lineaalsed lühirootsulised nahkjad vahelduvalt kinnituvad igihaljad lihtlehed. Nende serv on terve, allapoole käändunud. Värvuselt pealt tume- kuni pruunikasrohelised, madalate kollakate näärmekarvadega, alt rohketest näärmekarvadest punakaspruunid. Lehtede suurus väga varieeruv. Viljuvatel võrsetel on nad 10¼30 (46) mm pikad ja 2¼10 mm laiad. Mitteviljuvatel võsudel ulatub lehtede laius kuni 1,5 cm-ni.
Vars Püstine tugevasti harunev vars. Noored võrsed on tihedalt kaetud roostepruunide näärmekarvadega, vanemate varte koor on hallikas. Juurekaelal on varre läbimõõt kuni 1,5 cm.
Maa-alune osa Juured on suhteliselt vähearenenud, moodustavad mükoriisa.
Paljunemine Tavaliselt paljuneb vegetatiivselt, kuid vähemal määral ka seemnetega. Vegetatiivsel paljunemisel tekivad niiskes samblas olevatest taime varre alumistest osadest uued osapõõsad. Seemnetega paljuneb hästi põlendikel.
Levik ja ohtrus Levinud tundravööndi lõunaosas nii Euraasias kui ka Põhja-Ameerikas ning kogu Euraasia metsavööndis, Kesk-Euroopas leidub hajusalt. Kogu Eestis sobivatel kasvukohtadel sage.
Kasvukoht Kasvab sagedamini rabamännikutes, kus on domineeriv, kuid väiksemate rühmadena esineb ka rabas, siirdesoos mätastel, soometsades ja ka laane- ning palumetsa niiskemates lohkudes. Enamasti männikutes. Eelistab teistest rabataimedest varjukamaid ja kuivemaid kasvukohti.
Koht ökosüsteemis Täisõitsemisel on liik väga silmatorkav ja loob kasvukohale iseloomuliku välimuse. Kasvab peamiselt koos mändidega. Tolmeldavad putukad saavad õitest rikkalikult nektarit, õied on avatud ja putukad pääsevad neile hõlpsasti ligi. Tolmeldajateks on sagedamini kahetiivalised kuid ka liblikalised, mardikalised ja kiletiivalised. Taime juured elavad sümbioosis seentega.
Kaitse Ohustab soode kuivendamine ja ülesharimine. Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine Taim sisaldab rohkesti kergesti lenduvaid eeterlikke õlisid, mis on vänge lõhnaga ja tekitavad peavalu. Need eeterlikud õlid on tugevasti mürgised. Kariloomad taime ei söö. Mõnedel andmetel on teda kasutatud hiirte, koide, kirpude ja lutikate tõrjeks. Vees keedetuna on tarvitatud taimekaitsevahendina. Kasutatud ka veterinaarias. Ravimtaim, kogutakse taime sügisesi latvu. Bakteritevastane toime, kasutatud röga lahtistava vahendina köha puhul, tuberkuloosi raviks, uriinierituse soodustamiseks, higileajava vahendina, samuti liigeste ja lihaste reuma korral. Värske mahlaga on määritud putukahammustuste kohti.