Eestikeelne nimi soo-kuuskjalg
Ladinakeelne nimi Pedicularis palustris L.
Rahvapärased nimed härjahammas, konnakuusk, kratsirohi, sookõrinad
Süstemaatiline kuuluvus Kuulub sugukonda mailaselised, perekonda kuuskjalg.
Eluvorm Kaheaastane ühekojaline suvehaljas rohttaim, poolparasiit. Kõrgus 12¼50 cm.
Õis Mõlemasugulised kaheli õiekattega õied, nii tupp kui kroon on liitlehised. Tupp on putkjas, serval tömpide hammastega tipmetega, sageli tumedalt värvunud, pikkus kuni 1 cm. Kroon on roosa, püstise putkega, tipul veidi sirpjalt kõverdunud. Krooni huul on kolmehõlmaline, ripsmelise servaga. Krooni pikkus kuni 2,2 cm. Tolmukaniidid on karvased. Õied asuvad lühikestel raagudel, ühekaupa, ülemiste väiksemate lehtede kaenlas ja varreharude tippudes. Õitseb maist augustini.
Vili Viltuselt munajas kupar, millel on järsult teravnenud lühike veidi kõverdunud ninake. Üks taim võib anda kuni 2000 seemet.
Leht Lehed asetsevad nii juurmise rosetina kui ka varrel vahelduvalt, on lihtlehed. Juurmised lehed on väikesed, piklikud, terveservalised, rootsulised. Varrelehed on sulgjagused kuni -lõhised, alusel pikkade ripsmetega. Lehti on ühtlaselt palju kogu varrel. Sageli on lehed tumepunaselt värvunud.
Vars Varred on enamasti küllaltki palju harunenud, oksad on suunatud üles, paljad või väheste pikkade harali karvadega. Värvus rohekas- või tumepunane.
Maa-alune osa Juurestik vähearenenud, kuid haustoritega (imijuurtega), mille abil kinnitub teiste taimede juurtele ja ammutab neist toitaineid.
Paljunemine Paljuneb seemnetega.
Levik ja ohtrus Levinud laialdaselt peamiselt Euroopas. Eesti sage.
Kasvukoht Kasvab eelkõige madalsoodes, sooniitudel, märgadel päris- ja lamminiitudel, ka puisniitudel. Lubjapelglik ja niiskuslembene.
Koht ökosüsteemis Poolparasiidina peab edukaks kasvamiseks kinnituma teiste taimede juurtele. Parasiteerib eelkõige tarnade juurtel.
Kaitse Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine Taim on mõningal määral mürgine, ebameeldiva maitse ja lõhnaga, võib kariloomadel põhjustada peamiselt seedekulgla tervisehäireid. Koduloomad teda siiski harilikult ei söö. Taimest vabanemise abinõudeks on väetamine, lupjamine ja heinamaa niitmine enne kuuskjala seemnete valmimist. Laialt on kasutatud rahvameditsiinis: uriinieritust soodustava ja verejooksu sulgeva vahendina, välispidiselt haavade raviks. Keedist on kasutatud mitmesuguste sügelemist põhjustavate nahahaiguste, aga ka täide ja kiinide vastu. Kasutatud ka veterinaarias.