Harilik soolikarohi
(Tanacetum vulgare)
reinvars, sauna rohi, solkmerohi, ussirohi, südamevalurohud

Soolikarohi on suurte puhmikutena kasvav silmapaistev taim. Hoolimata võrdlemisi väheatraktiivsest nimest, sobib ta ilutaimena aeda, kuhu on vaja kõrgekasvulist tumeda lehestikuga kollaseõielist kaua õitsevat lille.

Soolikarohi on korvõieline ja nii on tema väikesed õied koondunud suurematesse korvõisikutesse. Soolikarohu korvõisikute läbimõõt on umbes sentimeeter. Need on pealt lamedad ja koosnevad ainult putkõitest. Siiski ei tähenda vaid putkõitest koosnemine, et kõik selle taime õied oleksid ühesugused - normaalsete tolmukate ja emakatega mõlemasugulised õied. Õisiku servmised õied on nimelt ühesugulised emased putkõied, neil on tolmukad taandarenenud. Iseloomulikult lame on kogu soolikarohu paljudest korvõisikutest koosneva liitõisiku ülakülg. Sellist õisiku tüüpi, kus õisi või õisikuid kandvad varred algavad erinevalt kõrguselt, kuid lõppevad ühel kõrgusel, nimetatakse kännaseks.

Soolikarohtu kirjeldades peab rääkima veel tema lehtedest. Need on suurele taimele kohaselt suured – pikkus on kuni paarkümmend ja laius kümme sentimeetrit. Lehed on sügavalt lõhestunud sulgjateks hõlmadeks, nagu pihlakalehed ja seetõttu on raske uskuda, et tegelikult on need lihtlehed. Hõlmad on aga veel omakorda lõhestunud saagjaservalisteks hõlmadeks. Iseloomulik ja kaunis on soolikarohu noorte lehtede hõbehall karavastus.

Nimeks pole sellele taimele asjatult soolikarohi pandud. Ta on keskajast saadik tuntud vahend sooleparasiitide väljaajamisel. Hiljem kasutati teda ka ebareeglipäraste menstruatsioonide korral (toime teaduslikult tõestamata) ja vahel isegi abordi esile kutsumiseks. Viimasel juhul sai see taim aga sageli saatuslikuks. Nimelt sisaldab soolikarohi ühte väga mürgist ainet, mis liiga suure taimerohu annuse korral põhjustab krampe ja valusid seedeteedes ning raskemal juhul isegi surma. Peamiselt kasutati teda solkmete ja naaskelsabade väljutamiseks, millest tuleneb ka enamik selle taime rahvapäraseid nimesid. Niisiis pole tänapäeval soolikarohu kasutamine soovitatav, sest olemas on palju tõhusamaid ning vähem tervist kahjustavaid ravimeetodeid.

Soolikarohu võib iseloomuliku lõhna järgi kinnisilmi ära tunda. Tal on lehe vigastamisel tugev ja vänge kamprilõhn. Tänu lõhnale on teda kasutatud putukate peletamiseks. Lõhna tõttu ei söö teda kariloomad, kellel võiks vastasel korral ohtlikke mürgistusi tekkida. Nagu mürgistele taimedele sageli, omistati ka soolikarohule üleloomulikke omadusi. Slaavi tütarlapsed näiteks arvasid, et kui torbik soolikarohuga endale kaenlaauku pista, siis saavad nad soovitud mehe. Teda kasutati ka kuradi manamisel ja sündivate laste kaitsmisel.