Söötreiarohi torkab silma oma erksa kollakasrohelise värviga. Ta kasvab lagedamatel liivastel kohtadel madal roomava vaibana. Ta moodustab tavaliselt suuri ringikujulisi laike, mille läbimõõt võib olla üle poole meetri. Söötreiarohi sobib kaunistama iga muidu kasutult seisvat liivasemat kohta. Seejuures piisab teil vaid seemnete külvamisest ja ülejäänu eest hoolitseb taim ise. Taime elutahe on nii suur, et ta trügib ka kultuurpõldudele ja ronib toitainetevaestele müüridele.

Söötreiarohi ei ela tavaliselt kuigi vanaks, kuid lühiealise taimena paljuneb ta edukalt seemnetega. Tema juured on nõrgad ja väikesed. Botaanikut paneb imestama, miks tema maas lebavate varte alumisele küljele lisajuuri ei teki, söötreiarohu mitmekümne sentimeetri pikkused varred lebavad maas päris lahtiselt. Söötreiarohi on enamasti üheaastane taim, harva kasvab ta vanemaks.

Sellist taime on lihtne koguda ja mõneks otstarbeks on teda ka tarvitatud. Söötreiarohi on laialt tuntud songa ravimise vahend, aga taim mõjub hästi kogu erituselundkonnale. Rahvasuust on teateid tema tarvitamisest südamerabanduse korral. Laialt on tuntud söötreiarohu võime kõikvõimalikke nahamoodustisi leevendada. Nendeks moodustisteks võivad olla rahvapäraste nimede järgi söötreiad, sööthiired, lagujad, nahkkoid, sammaspoolikud ja veiseröögatus. Söötreiarohuga on päikesepõletust eemal hoitud.

Huvitavad on söötreiarohu väikesed õied. Need on samuti kollakasrohelised nagu kogu taim ega paista kuigi hästi välja. Õiekrooni pole söötreiarohul sageli üldse. Osadel õitel on kroon küll olemas, kuid see on muundunud naaskeljateks tipmeteks. Õied moodustavad keraja õisiku. Selliseid õisikuid võib ühel taimel olla palju. Nii võib ta soodsates tingimustes kiiresti paljuneda. Kiire paljunemine on eriti vajalik siis, kui ta kasvab liivastel põldudel umbrohuna.