Vanasti tundsid maalapsed seda kollaste õitega aasalille hästi. Põhjuseid oli kaks. Esiteks sai tema kahehuulelistest õitest oma huultega imeda magusat mesinestet. Ja teiseks muutub ta pärast õitsemist huvitavaks krõbisevate viljadega mängukanniks. Esimesest omadusest on tekkinud nimi luutsiain: hein mida on hea lutsida, teisest aga arvukad krõbisemist ja kõristamist tähistavad nimed.

Krõbiseb robirohi seepärast, et viljade valmides muutub neid ümbritsev õietupp põietaoliselt suureks ja kuivab ära. Kui sellisele põiele kasvõi veidi vastu minna, siis on kohe kuulda krõbinat. Kuna valminud seemned on oma kodus lahtiselt, siis ongi meil huvitav kõristi valmis. Lapikute seemnete kõrisemist vastu tupe seina on lahti mõtestatud ka kui raha kõlisemist rahataskus, sellest ka nimetus penningirohi.

Kuid robirohtusid on meil tegelikult kolm liiki. Samas jaotatakse need liigid vahel veel mitmeteks alamliikideks, nii ka suur robirohi. Meie käsitleme siinkohal robirohtusid siiski vaid kolme liigina. Nii leiduvad Eestis peale suure veel väike ja saaremaa robirohi. Saaremaa robirohtu on kerge teistest eristada näärmekarvade järgi, mis on kõige selgemini jälgitavad paisunud õietupel. Väike robirohi on aga suurest enamasti märgatavalt väiksem. Kui suure robirohu kollane õis on tavaliselt umbes paari sentimeetri pikkune, siis väikese oma vaid pooleteise sentimeetriline. Ka viimase lehed on väiksemad. Kolmas erinevus on see, et suure robirohu krooni putkeosa on enam või vähem kõverdunud, väikesel robirohul aga täiesti sirge.

Kõik robirohud on poolparasiidid, kelle juurestik on nõrgalt arenenud ja kes kinnituvad eriliste organite, haustorite, abil teiste taimede juurtele ja ammutavad sealt toitaineid. Robirohud on üheaastased ja nagu enamus lühiealisi taimi, paljunevad ka robirohud ainult seemnetega. See omakorda tähendab, et õitsemine ja edukas viljumine on populatsiooni püsimajäämiseks väga tähtsad. Robirohud võtavad peremeestaimedelt kõrrelistelt toitaineid ära ning pärsivad nende kasvu.