Toomingas on kindlasti kõigil silme ees kevadise, valgeid õiekobaraid täis kauni puu või põõsana. Paljudele meenub ka tugev lõhn, mis on juba kaugelt tunda. Sageli vaadatakse õiget kartuli mahapaneku aegagi toominga järgi. Toominga õitsemise põhjal on ilmatargad ka mitmeid ennustusi teinud. Kuid alati ei olegi sellise ilusa puu imetlemine päris ohutu. Toominga tugev lõhn on uimastava toimega ning seepärast ei maksa ka tema õitsvaid oksi tuppa tuua. Uimastav on see lõhn seepärast, et õitest lenduvad ühendid on mürgised, suures koguses võivad nad ka peavalu tekitada. Kuid ilus pargipuu on toomingas siiski. Mõnel pool võib näha ka täidisõielisi või roosade õitega vorme.

Ta ei ole kasulik ainult ilupuuna, vaid ka ravimtaimena. Toominga viljad on luuviljad, nagu väikesed ploomid, millel on viljaliha söödav, kuid keskel kõva kivi puudub. Viljad on hapukad ja muu toime kõrval ka head C-vitamiini allikad. Kui terved marjad kokku korjata ja ära kuivatada, siis ei pea neilt kive välja võtma. Nii saame hea teematerjali. Võttes supilusikatäie kuivatatud marju klaasi vee kohta ja keetes seda segu veel paarkümmend minutit on meil rohi valmis, aga marjad tuleb enne joomist välja kurnata. Saadud teed juuakse kaks või kolm korda päevas pool klaasi korraga kõhulahtisuse ja ka paljude teiste seedehäirete korral. Ka toominga lehtedest ja õitest valmistatud tee on ravim, see aitab leevendada palavikku.

Vähem on kasutatud toominga puitu, peamiselt lihtsate põllutööriistade valmistamiseks ja puidutöömeistrite töölaual. Toomingavitsad sobisid nõuvitsteks, korvivõrudeks ja sidumisväätideks. Toominga koort on kasutatud riide kollaseks või pruuniks värvimisel.

Toomingat ründavad kahjurid võivad levida ka viljapuudele. Seepärast ei soovitata toomingaid viljapuuaedade läheduses kasvatada. Üks sagedamini kohatav toominga kahjur on võrgendikoi. Ta võib terve puu mähkida oma valgetesse niitidesse, nende sees valmivad aga vastsed, kes hakkavad sööma toominga lehti. Nii võib mõnikord näha suvel üleni valget toomingat, mis mõne aja pärast on täiesti raagus puu. Kuid toominga elujõud on nii suur, et ka kõikide lehtede ärasöömine puud ei hävita. Seepärast peavad toomingalehed mõnel aastal kaks korda puhkema.

Lõpuks veidi toominga äratundmisest ajal, mil tal õiekobaraid pole. Olgu suvi, sügis või talv, alati piisab vaid ühest liigutusest: murda katki toominga oks ja nuusutada. Proovige see ükskord ära ja teil ei lähe tema vänge lõhn kunagi meelest. Ilma oksa lõhkumata tunneb toomingapuu ära valgete kriipsukeste järgi noorel võrsel või talvel hele- ja tumepruunides toonides triibuliste teravate pungade järgi. Kui külgmised leherood toetuvad üksteiseke justkui võlvid ning leheserv on teravsaagjas, siis olete ilmselt leidnud toominga lehe.