Harilik türnpuu
(Rhamnus catharticus)
türnapuu, viherpuu, vihur, kitseuipuu

Türnpuu on rohkem tuntud Põhja- ja Lääne-Eesti inimestele, sest sealsetel kuivadel loopealsetel kasvab teda palju sagedamini kui Lõuna- või Ida-Eestis. Kuid selgeks võiks õppida selle taime igaüks. Parimaks eristamistunnuseks on lehed. Need on türnpuul piklikud, veidi terava tipuga. Alt vaadates paistavad silma külgrood, mis on omapäraselt kaardunud lehe tipu suunas. Tavaliselt kasvab türnpuu tiheda põõsana, tema okste tippudes turritavad aga astlad.

Astlad justkui peletaksid inimesi temast eemale. Parem ongi türnpuust eemale hoida, sest tema marjad on mürgised nagu paakspuu omadki. Need võivad põhjustada oksendamist, piinavaid kõhuvalusid ja peapööritust. Halvimal juhul võivad aga saabuda krambid, mis võivad haarata ka südame- või hingamislihaseid. Toored türnpuu marjad on rohelised, aga valminult muutuvad mustaks.

Kuid ka türnpuu on ravimtaimena tuntud. Kõhulahtistina võib tarvitada toorete marjade mahla, kuid ettevaatust liialdamisega, eriti laste puhul. Ohutu annus on 1¼2 supilusikatäit päevas. Rohkem kasutatakse kuivatatud marju, millest tehakse teed. Seegi mõjub kõhulahtistina, kuid võib mõnikord liiga tugevat toimet avaldada. Tee valmistamiseks võetakse supilusikatäis kuivatatud marju klaasi keeva vee kohta. Teel lastakse tõmmata kaks tundi. Juuakse õhtul, korraga pool klaasi. Marju on kasutatud ka värvimisel.

Türnpuul on väga huvitav kollaka tooniga ja kaunite soontega kõva puit. See on hinnatud materjal puidukunstnike hulgas, kuid jämedaid puid on leida küllaltki vähe. Viimase üheks põhjuseks on asjaolu, et türnpuu on nagu paakspuugi teraviljadel parasiteeriva seene, kõrrerooste vaheperemees. Nii on olnud türnpuude kasvatamine isegi keelu all, palju puid raiuti metsas maha. Kuid ega see kuigi edukas ettevõtmine ei olnud, sest raiutud puu asemele tuli juurtest või kännutüükast tihti mitu uut.