Kui olete penikeeli pikemat aega tähele pannud, siis võite ujuva penikeele ära tunda ka ainult veepinnal ujuvate pruunikate munakujuliste lehtede järgi. Algajale ei pruugi selline määramine õiget vastust anda. Kindlam on uurida ka veesiseseid lehti. Ujuval penikeelel on need pikad ja peened nagu rootsud ning nende laba on peaaegu täielikult kadunud. Lisaks laiadele ujulehtedele ja kitsastele veesisestele lehtedele on ujuva penikeele ülemiste lehtede alusel veel pikad kileja servaga abilehed. Ujuva penikeele jaoks on iseloomulik, et nad on sageli enam kui kümne sentimeetri pikkused.

Ujuv penikeel ei ole veekogudes vabalt ringi ujuv taim. Ta on põhja kinnitunud roomava ja rohkesti haruneva varre, risoomi abil. Risoomina elab penikeel üle ka talve. Kevadel kasvab sellest välja arvukalt varsi, mis tõusevad otse veepinna poole. Nii moodustub penikeeltest tihe veealune tihnik, rääkimata sellest, et sageli on kogu veekogu pind tema ujulehtedega kaetud. Nii on ujuv penikeel heaks toidutaimeks paljudele väikestele veeloomadele ja mõnedele kaladele, samuti kinnituskohaks näiteks konnakudule. Ujuv penikeel on taim, kes võib põhjustada kiiret veekogude kinnikasvamist. Ujuv penikeel muutub massiliseks ennekõike neis veekogudes, kus vette on jõudnud liiga palju toitaineid.

Kui olete nõuks võtnud veekogu kinnikasvamist takistada ja penikeeletaimed välja kitkuda, siis võite neid proovida pakkuda loomadele söödaks. Kui see ei õnnestu, siis laotage nad lihtsalt väetisena põllule. Harilikult aga niimoodi penikeelest vabaneda ei õnnestu, sest risoomid on kõvasti põhja küljes kinni. Niisiis peab vaatama, et veekogu taimedel ei oleks vohamiseks liiga palju toitaineid.