Ussikeel
(Echium vulgare)
karuhänd, loomamaksarohi, pahasilmarohi, sinine ohakas

Kindlasti olete näinud kuivadel teeservadel või liivastel nõlvadel kasvamas üleni karvast taevassiniste õitega taime. Taime, mille varrest suurem osa on õitega kaunistatud. Ehk on mõni inimene ka ütelnud, et see taim on mürgine. Tegu on ussikeelega. Teda ei ole võimalik segamini ajada ühegi teise meie taimega. Nimi "ussikeel" on tekkinud iseloomuliku välimusega õitest. Tal on pikk krooni vahelt väljaulatuv emakakael, mis tipus on kaheharuline nagu ussi keel. Peale emakakaela ulatuvad tal kroonist kaugele välja ka ilusad roosad tolmukad. Kroon ise on aga ebasümmeetriline: ta on kui kellukas, mille ülemine osa on suurem kui alumine. Harvem võib ta taevakarva asemel olla lumiselt valge või ka roosakas kuni lillakas.

Loomulikult sobib selline taim haljastuses kasutamiseks. Temaga oleks soovitatav kaunistada suuremaid kehva liivase mullaga lagedaid alasid, just sellistes kohtades ussikeel kasvab edukalt ka looduslikult. Sageli moodustab ta kuni meetrise läbimõõduga suuri kogumikke. Veidi omapärane on ka ussikeele eluring. Ta on kaheaastane taim. Esimesel eluaastal kasvab seemnest maapinnale vaid lehtede rosett ja maa alla tugev sammasjuurestik. Teisel aastal alustab taim varakult varre kasvatamist, mõnikord on see täiesti lihtne, kuid enamasti haruneb juba alusel rohketeks püstisteks varteks. Juba juunikuus hakkavad varred sinetama õiekobaratest, seemned valmivad augustis.

Kuid ussikeele õied ei ole vaid ilu jaoks mõeldud. Neis on peidus rikkalikult nektarit, millest mesilased saavad valmistada maitsvat mett. Ussikeel on osutunud nii heaks meetaimeks, et teda on hakatud isegi kultuurpõldudel kasvatama. Ühelt hektarilt healt ussikeelepõllult võib saada isegi üle tonni kõrge kvaliteediga mett. Seejuures saavad aga seemnealged ilusasti viljastatud ja kindlustatud on ka suur seemnesaak, et külvata uus meepõld.

Kindlasti torkab ussikeelt nähes kohe silma ka tema ülim karvasus. Nii varred kui lehed on kaetud tihedalt küll lühikeste, küll pikkade karvadega, karvade tippudes võib näha vaigutaolisi näärmetilgakesi, vahel on kogu vars või leht teda katvatest muhkudest krobeline. Ussikeelt katsudes ei leia talt pehmet kohta – kõik on kare. Kõik on nii kare, et taim nagu tahaks peletada teisi eemale. See on ka põhjendatud, sest on ju ussikeel mürgine. Tema söömine võib halvata närvisüsteemi. Nagu mürgiste taimedega ikka, nii on ka ussikeelt kasutatud nõidumisel ja arstimisel. Arstirohuna on temast abi olnud langetõve ja köha ravimisel, mõnedel andmetel ka nahahaiguste korral. Lehmadel on ravitud ussikeelega maksahaigusi ja parandatud piima kvaliteeti. Nõidujad teadsid tema kasutamise vajalikkust siis, kui paha silm oli lehmast üle käinud ja lehm piimaandmise järele jätnud.