Harilik vaarikas
(Rubus idaeus)
vabarn, vaargad, oarmarjad,
vaarmarjad
Vaarikas on kõigile tuntud taim. Põhjuseks on
tema maitsvad viljad. Botaaniliselt pole need viljad üldsegi mitte
marjad, nagu ollakse harjunud neid kutsuma, vaid hoopis koguluuviljad.
Ilmselt
ei leidu inimest, kellele need vastumeelsed oleksid. Kuid
vaarikad pole vaid hea suutäis, need on ka väga kasulikud. Viljades on
leitud
palju erinevaid happeid, suhkruid, vitamiine, kauni vaarikapunase värvi
annavad
kokku mitmed erinevad värvained. Vaarikaid on juba väga ammusest ajast
kasutatud
ravimina. Kõige kasulikumad on vaarikad kohe värskelt süües, kuid neid
saab tarbida kogu aasta jooksul. Selleks tuleb korjatud vaarikad laotada
paariks
päevaks päikse kätte närbuma. Seejärel kuivatatakse nad 40-45
°C
juures.
Kuid ravimina ei kasutata ainult vaarikapõõsa marju. Nii marjadest kui ka vaarika lehtedest ja vartest saab ravimtee. See on muide hea õpetus matkajatele. Metsas on mõnikord raske tee tegemiseks materjali leida. Peaaegu alati leidub aga kuskil lähiümbruses mõni vaarikavälu. Tasub julgelt murda mõned nooremad vaarikavarred, panna teepotti keema ja maitsev ning kasulik tee on mõne minutiga valmis. Nii lehti kui ka varsi saab kasutada ka kuivatatult.
Millised on siis need vaarika paljukiidetud toimed? Kõigepealt on vaarikatee väga hea higistama ajav vahend. Nii kasutatakse seda kõikvõimalike külmetuste ravimisel. Kuid vähendab ka peavalu ja väsimust ning alandab palavikku. Kuna vaarikad sisaldavad väga palju kasulikke aineid, siis on neil inimese organismi tugevdav toime. Tugev keha jõuab aga ka ise palju paremini haigustekitajate vastu võidelda. Mitmete tervisele kasulike ainete sisalduselt ületab vaarikas isegi maasikat ja mustsõstart. Kuna ta on nii kasulik, siis on inimesed loomulikult toonud ta ka marjaaedadesse kasvama ja aretanud hulgaliselt kultuursorte. Peab siiski ütlema, et metsas kasvav harilik vaarikas on kultuursortidest kasulikum. Samuti on ju laialt tuntud vaarikatest valmistatud hoidised. Ka kõigil keedistel, mahladel, kompottidel ja siirupitel on raviv ja tervist tugevdav toime, kuid parimad on ikkagi värsked viljad.
Inimene pole aga ainus, kes vaarikast huvitatud on. Vaarikas on ka suurepärane toit paljudele metsaelanikele. Karud ja paljud linnud söövad meeleldi vaarika magusaid vilju ning levitavad nii ka vaarika seemneid. See tähendab, et need koosnevad pisikestest terataolistest luuviljadest, mida on ühes viljas mitukümmend. Ning teiseks ei ole seemnetega levimine vaarikal üldse mitte peamine levimisviis. Tema juurepungadest arenevad uued maapealsed võsud, mis esimesel aastal kasvavad rinnakõrguseks ja teisel aastal viljuvad. Nii juureharude pungadega vaarikas peamiselt laienebki.
Kindlasti on kõik vaarikasööjad näinud ka ussitanud vaarikat. Olgu siinkohal öeldud, et tegu pole üldsegi mitte ussiga, vaid hoopis ühe putuka vastsega. Need, kes vaarikaid kahjustavad, on vaarikamardika tõugud. Augustis nad kaovad, sest peavad minema mulda nukkuma, et sügisel mardikatena välja tulla. Talve elavad mardikad üle mullas, juunikuus aga munevad oma munad noortele vaarikatele ja vaarikamardika eluring algab otsast peale.