Eestikeelne nimi	harilik vaher
Ladinakeelne nimi	Acer platanoides L.
Rahvapärased nimed	läänepuu, pikaninapuu, vastra, vahtras
Süstemaatiline kuuluvus	Kuulub sugukonda vahtralised, perekonda vaher.
Eluvorm	Mitmeaastane heitlehine lehtpuu, ühekojaline. Kõrgus kuni 30 m, vanus 150-200 (300) aastat.
Õis	Õied mõlemasugulised, kuid osa neist emakata. Õiekate kaheli, kroon kollakasroheline, sigimik tiibja kujuga, sigimikku varjab meenääre. Õitseb mais enne lehtimist. Putuktolmleja.
Vili	Jaguvili: kaksiktiibvili, mis peale valmimist jaguneb kaheks üheseemneliseks osaks, tiibade välisservad moodustavad nürinurga, siseservad kumeralt välja veninud ja ühinevad nürinurga kuni täisnurga all. Kannab vilja peaaegu igal aastal. Seemned varisevad kohe pärast valmimist sügisel kuni talve alguseni.
Leht	Südaja alusega, 5-7 teravatipulise hõlmaga, rootsulised, toorelt sisaldavad valget piimjat mahla. Kinnituvad oksale vastakult. Pikkus 5-15 (25) cm, umbes niisama laiad, pika rootsuga (4-15 cm). Värvus suvel tuhmroheline või nõrgalt läikiv, sügisel väga mitmekesistes toonides kollane, oranž ja punane.
Vars	Noorelt punakaspruun, nõrgalt läikiv, sile, nagu ka noored võrsed. Vanemas eas kattub tumehalli peenerõmelise korbaga.
Maa-alune osa	Sammasjuurestik hästi arenenud. Peajuur ei tungi sügavale, kuid külgjuured on tugevad ja hästi harunenud.
Paljunemine	Peamiselt seemnetega, mis idanevad väga kergesti. Vegetatiivselt uueneb kännuvõsust ja maha painutatud ning mullaga kaetud okstest.
Levik ja ohtrus	Levinud looduslikult Kesk- ja Põhja-Euroopas ning kohati Aasia läänealadel, sisse viiduna Suurbritannias, Põhja-Ameerikas. Eestis tavaline, lehtmetsades, teeservades, parkides.
Kasvukoht	Leht- ja segasalumetsades koos tamme ja saarega, enamasti alumises puurindes. Külmakindel, hea varjutaluvusega, eriti noores eas. Mullastiku suhtes nõudlik, eelistab viljakaid huumusrikkaid niiskemaid liivsavimuldi.
Koht ökosüsteemis	Meerikkad õied annavad toitu paljudele putukatele. Lehtedel võib näha valgeid jahukaste seente või mustasid vahtra pigilaiksust tekitava seene laike. Puitu lagundavad mitmed seened, näiteks vahtratarjak. Seemned on toiduks lindudele.
Kaitse	Ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine	Puit on kollakas või punakas, kõrgelt hinnatud sitkuse painduvuse ja vastupidavuse tõttu. Kasutatakse parketi, vineeri, mööbli ja muusikariistade tootmiseks. Õisi hinnatakse mesinduses nektarirohkuse tõttu. Kevadel annab suhkrurikast mahla. Koores leidub parkaineid ja lehtede piimmahlas kautsukit. Laialt kasutatakse dekoratiivtaimena, talub hästi kärpimist, levinud on mitmed kauni lehestikuga vormid. Lehti võib kasutada loomasöödaks.
Sarnased taimed	Vahtra perekonnas on üle saja liigi, kellest väga paljusid kasutatakse haljastuses üle maailma. Ka Eestis võib lisaks harilikule vahtrale sagedamini kohata vähemalt kümmet võõramaist vahtraliiki. Neist tähelepanuväärsem on Põhja-Ameerika päritolu ja hariliku saare lehte meenutava lehega saarvaher, kes metsistub kergesti ja moodustab siin ja seal tihedaid saarvahtra kogumikke. Vahtrate hulgas on nii puid kui põõsaid. Harilikule vahtrale sarnaneb kõige rohkem mägivaher, kelle hariliku vahtra lehti meenutavad lehed on hambulise servaga. Eriti ohtralt võib mägivahtrat kohata näiteks Jõhvi haljasaladel. Kes on Euroopa lõunapoolsemates linnades käinud ja ohtralt vahtra lehtedega puid näinud, tehku kindlaks, olid nad ikka vahtrad või hoopis plaatanid?