Varsakapja on ilmselt näinud kõik, kes on kevadel läinud veekogule piisavalt lähedale, et jalad märjaks saaksid. Tavaliselt osatakse talle ka mõni nimi pakkuda, iseasi kas botaanikud pakutuga alati nõus on. Varsakabi kasvab kõikide vähegi suuremate veekogude ääres, nii järvede, jõgede kui kraavide ja ojade kaldail. Peale veekogude kallaste leidub varsakapja ka soostunud metsades ja niitudel. Kevadel kasvab ta sageli jalad vees, sest siis on kõrgveeaeg ja veekogude kaldad on üle ujutatud. Suvel jääb ta enamasti kuivale. Varsakabi peab seega elu jooksul toime tulema erinevate tingimustega. Arvestades liigi laia levikut, saab ta sellega nähtavasti suurepäraselt hakkama.

Varsakabjal on laiad lehed läbimõõduga kuni paarkümmend sentimeetrit, sama laiad kui pikad. Lehed on ümarad ja alusel südajad või neerjad, nagu botaanikud ütlevad. Varsakabja lehed on varsa kabja kujulised. Sellest ka nimi.

Tabavad on ka teised rahvapärased nimed. Laialdaselt on tuntud konnakapsas. See nimi viitab kahele tunnusele. Esiteks, varsakabi kasvab seal, kus elavad konnad – vees. Ja teiseks, tema välimus meenutab mingil määral kapsast: lehed on laiad, lapikud ja mahlased nagu kapsal. Samas peab teadma, et varsakabja lehti ei või süüa nagu kapsa omi. Kogu varsakabi on mürgine, ehkki mitte surmavalt. Kõige mürgisem on taim õitsemise ja viljade kandmise ajal. Seega peab ettevaatlik olema ka lastega jalutamas käies, et nad mahlakate lehtedega taime suhu ei pistaks. Loomadel tavaliselt mürgistusi ei esine, sest nad ei söö teda kuigi meelsasti.

Mõnel pool on levinud nimed ahunalill ja latiklill. Need on seotud meie tavaliste kalade ahvena ja latika kudemisega. Varsakabi õitseb just nende kudemise ajal. Õied on aga tal omapärased seetõttu, et neil pole üldse kroonlehti. Nüüd võivad üllatuda need, kes taime hästi teavad: tal on ju kaunid läikivad ja küllaltki suured kollased õied. Tõsi ta on, need kollased on hoopis tupplehed, kroonlehed on varsakabjal ära kadunud.

Loomadega on see kaunis niiskete kasvukohtade lill veel ühel moel seotud. Rahvatarkus ütleb nimelt, et varsakapju ei tohi tuppa tuua, kui haned hauduvad, sest siis ei haudu haned poegi munadest välja. See pole võib-olla eriti põhjendatud uskumus, kuid tuppa ei maksa neid siiski tuua, sest ükski lihakas ja vesine märgade kasvukohtade taim ei taha vaasis kuigi kaua seista.