Vesihein
(Stellaria media)
virn, limarohi, rägahein, siavirn, nädselm

Vesihein on tavaline umbrohi, keda tunneb ilmselt iga köögiviljakasvataja. Just köögiviljapõllud ongi tema eelistatud kasvualaks. Harvem kohtab teda ka põldudel, metsa- ja teeservades või mererannas ja veekogude kallastel. Igal juhul massiliselt kasvab ta niiskemal viljaka mullaga haritud maal.

Vesiheina tunneb ära tiheda helerohelise polstri järgi, sest selle taime varred harunevad tublisti. Alumistel harunemiskohtadel võivad nad ka juurduda ja seetõttu anda sealt hoopis rohkem varreharusid. Nii moodustub üks väga tihe tihnik. Üks vesiheinataim ei paista tavaliselt läbigi. Hulganisti koos peavad tema varred kasvama seetõttu, et siis suudavad need ka püsti seista. Üksikud vesiheina varred on nii nõrgad, et langevad jõuetult maapinnale. Varred on väga kergesti murduvad ja pehmed. Pehmed on ka vesiheina ümmargused terava tipuga lehed.

Kogu taime mahlasust ja karedate osade puudumist arvesse võttes on see umbrohi ka hea toidutaim kõigile koduloomadele. Sageli on neid söödetud sigadele, kellele vesihein on üheks meelistoiduks. Sellest on siis tekkinud nimi siavirn. Kuid sageli näeb ka kanu vesiheina nokkimas. Taime juures on hea see, et teda saab süüa kohe pärast lume minekut ja seda kuni uue lume tulekuni. Nii kaua ei ela siiski üks taim, ehkki vesiheina loetakse kuni kaheaastaseks. Vesiheina elu käib nii, et aasta jooksul on tal kolm põlvkonda. Esimene on elanud ületalve ja annab kohe varakevadel ja suve algul seemneid. Neist seemneist tärganud taimed kannavad oma vilju suve teisel poolel. Nende seemnetest kasvavad taimed aga veel viljumiseni ei jõua. Nii peavad nad talvituma, jäävad lume alla ja kui kevadel soojaks läheb, siis hakkavad uuesti kasvama. Nii et tegelikult on võimalik vesiheinasalatit ka talvel süüa.

Võib-olla on raske uskuda, aga seda umbrohtu peetakse ka meetaimeks. Tavaliselt tema õisi ei märgata, sest need on üpris tillukesed, kuid nad on siiski olemas ja veel päris ilusad. Õied meenutavad väikest valgest tähekest. Õite juures on aga üks omapära see, et neil võivad mõnikord kroonlehed hoopistükkis puududa.