Harilik vesihernes on veetaim, kes hõljub vabalt vees ja kellel juuri polegi. See-eest on tal aga pikk, vahel enam kui meetrine vars. Vars on tihedalt igalt küljelt ääristatud kitsaste, veidi tilli lehti meenutavate väikeste lehtedega. Luubiga uurimisel selgub siiski, et need lehed on mõnevõrra teistsugused, need ei ole päris terveservalised ja on läbilõikes pigem lamedad kui ümmargused. Veest välja ulatub vaid vesiherne peenike lehtedeta õisikuraag.

Õisi on vesiherne kobaras kuni kümme. Need on väga huvitavad. Kõigepealt tunduvad sellise õrna ja nõtke taime jaoks pisut suurtena, teiseks on neil väga huvitav kuju ja kolmandaks kaunis oranžikaskollane värvus. Sellised õied paistavad veelompides või turbaaukudes, kraavides ja tiikides juba kaugelt silma. Õie juures on huvitav tema korrapära: kõikide õite alahuul on kergelt ülespoole pöördunud servaga, ülahuule servad on aga käändunud alla, õie sisemuse poole. Vesiherne õiel on ka kuni sentimeetripikkune kannus. Sellisena meenutab ta veidi herne või teiste liblikõieliste õisi, kuid viimaste hulka ta ei kuulu. Äsjaöeldut kinnitab ka see, et vesiherne viljaks ei ole kaun, vaid hoopis kupar.

Mis aga teeb siis vesihernest “herne”, kui tal isegi kaunu ei ole? See on tema lehtede omapära. Nimelt on neil põiekesed, milliseid ei ole ühelgi teisel Eesti taimel. Põiekesed on küll vaid mõne millimeetri suurused ja veidi munakujulised, kuid meenutavad siiski pisut herneid. Väikeseid põiekesi võib ühel lehel leida mõnest üksikust kuni paarisajani. Põiekesed ei ole lihtsalt ilu pärast või taime vees hõljumise hõlbustamiseks, neil on ka hoopis tähtsam ülesanne. Need aitavad vesihernel toituda. Sai öeldud, et vesihernestel juuri ei ole, aga kuidagi peab ta ometi toituma.

Vesihernest võib pidada meie üheks paremini arenenud loomtoiduliseks taimeks, ilma loomse toiduta ei saa ta peaaegu üldse elada. Tema süsteem pole kuigi keeruline, kuid töötab väga hästi. Igal põiekesel on vetruv kaas, mis avaneb ainult sissepoole. Tühi põis tõmbub veidi kokku ja imeb siis enda suudme lähiümbrusest vett. Koos veega satuvad aga põide ka väikesed veeloomad. Põie sees on lõks, mille seinad on kaetud näärmetega. Nende näärmete nõrede abil seeditakse saak veerand tunniga ära. See on taimede jaoks hämmastavalt suur kiirus. Seejärel muutub vahepeal punnis olnud põieke jälle nõgusaks ja imeb uue portsu vett koos toiduga. Seda kõike võib üks põieke korrata kuni sada korda päevas. Kui leiate mõnest seisva või aeglaselt voolava veega kohast vesiherne, siis võite tema usinat tööd jälgida. Seejuures on ehk kasulik ka teadmine, et veeimemine põiekesse võtab vaid mõne tuhandiksekundi ja seega võib vaid näha, kuidas põieke aeglaselt tühjeneb ja siis on järsku jälle täidetud.

Eestis kasvab neli vesiherne liiki. Neist ainult harilikul vesihernel esinevad põiekesed kõikidel lehtedel. Teiseks erinevuseks on õite värvus: kui harilikul on nad oranžikaskollased, siis teistel kahvatukollased.