Harilik vesikanep
(Eupatorium cannabinum)
jooksjahein, kanepilill, oja-kollad, veeojarohi

Harilik vesikanep pole kuigi hästi tuntud taim, kuid mitme huvitava omaduse poolest väärib ta siiski tähelepanu. Suhteliselt vähene tuntus on tingitud ilmselt selle taime kasvukohast. Vesikanep kasvab niisketes ja soistes kohtades, kuhu inimese jalg tihti ei astu. Sageli võime leida vesikanepit kraavikallastelt või veekogu servast kaldavõsast. Kui leiate aga vesikanepit massiliselt kasvamas, siis võite arvata, et olete sattunud kohta, kus on pinnases palju lubjakive. Just lubjarikas viljakas muld meeldib sellele taimele väga. Kui kasvukoht on soodne, siis võib augustikuus leitud vesikanepipadrik jätta unustamatu mulje. Te näete enda ees rinnakõrgust tihnikut, mis kõik on kaunilt roosa või punakas. Just sellised on vesikanepi õied.

Vesikanep on nii ilus, et kindlasti vääriks ta sagedasemat kasutamist iluaianduses. Näiteks on teada, et Lääne-Euroopas on vesikanepit kultuurtaimena kasvatatud juba 1561. aastast. Vesikanep sobib parkidesse järvede ja tiikide niisketele kallastele. Vesikanepi õied moodustavad suuri, kuni kümnesentimeetrilise läbimõõduga õisikuid. Tema rohkest õitsemisest saavad kasu ka mesilased, kes tolmeldavad vesikanepi õisi ja saavad vastutasuks magusat nektarit.

Kui luup kätte võtta ja vesikanepi õit uurima hakata, siis võib leida nii mõndagi ühist koolis õpitud päevalille putkõitega. Lõpuks tuleb välja, et nende õite ehitus on täpselt samasugune, ainult värvus ja suurus on teistsugune. Tegelikult kuulubki vesikanep korvõieliste hulka. Tal on olemas ainult mõlemasoolised putkõied, mis on tavaliselt ainult viiekaupa koondunud väikesteks mõne millimeetri suurusteks korvõisikuteks. Kuid ometigi näeme me ju palju suuremaid õisikuid. Jah, väikesed korvõisikud koonduvad veel omakorda suuremasse liitõisikusse ja saadaksegi suur ilus õisik, mis jõuab kohale meelitada piisavalt palju tolmeldajaid.

Kuid aitab selle taime ilust. Temast on muudki kasu. Näiteks saab tema pikkadest tugevatest vartest jämedat kiudu, millest võib punuda nii tugevat nööri kui ka jämedat köit. Vartest, aga ka lehtedest saab valmistada sinist või isegi peaaegu musta värvainet. Mitmeti on vesikanepit kasutatud ka meditsiinis. Ravimitööstuses teda siiski viimasel ajal enam ei kasutata, küll aga rahvameditsiinis verdpuhastava vahendina.