Enamiku inimeste jaoks on kõik hanemaltsad “ühed maltsad kõik”, vahet tehakse neil harva. See pole tavaliselt ka vajalik, sest üldjuhul on kõik "maltsad" ainult tüütud umbrohud. Botaanikud jaotavad rebasheinaliste sugukonda kuuluvad maltsad paljude perekondade vahel. Üks neist on perekond malts, teine soodamalts, kolmas ogamalts, kuid omaette perekond on ka hanemalts. Igas nimetatud perekonnas on omakorda mitmeid liike. Ka peet, spinat ja tavalised aia ilutaimed rebasheinad kuuluvad maltsaliste sugukonda, aga nende eestikeelses nimes ei kajastu sõna malts.

Hanemalts on suur taimeperekond, Eestis levib rohkem kui kümme hanemaltsa liiki. Valge hanemalts on neist kahtlemata kõige tavalisem. Eriti harilik tundub ta seetõttu, et kasvab just rohke inimmõjuga kohtades ja jääb silma. Teised, vähem levinud hanemaltsa liigid kasvavad ka looduslikes kasvukohtades ja ei torka seetõttu silma. Ka ei esine nad nii massiliselt kui valge hanemalts.

Hanemaltsu maltsadest eristab väike omapära õite ehituses. Nimelt puuduvad hanemaltsadel õite alusel väikesed kandelehekesed, maltsal on need olemas. Miks on taime nimes sõna “valge”, saab selgeks kui vaadata valget hanemaltsa. Enamasti on kogu taim kaetud heleda hallikasvalkja jahutaolise kirmega. Sageli see helgib päikesepaistel mõnevõrra.

Hanemaltsad on reeglina üheaastased taimed, mis tähendab, et taimede juurestik pole kuigi visa ja nii pole raske hanemaltsu põllult välja juurida. Sellegipoolest peetakse teda raskesti tõrjutavaks umbrohuks. Põhjus on selles, et ühel hanemaltsal võib valmida aastas kuni sada tuhat seemet. Seemned idanevad kergesti ja varsti võib ühest rohimata taimest aianurgas saada terve "hanemaltsamets". Lisaks võivad hanemaltsa seemned kümneid aastaid mullas puhata ja alles siis idaneda. Hanemaltsa arvukust aitavad kontrollida taime looduslikud vaenlased, ennekõike mitmesugused linnud, näiteks varblased, kes söövad hanemaltsa seemneid. Valgel hanemaltsal võivad elada kahjurputukad, näiteks peedikärbes ning oatäi, kes kahjustavad ka kõrval kasvavaid põllukultuure.

Ehkki praegu vaatleme valget hanemaltsa eelkõige kui umbrohtu, on inimesed temast ka üht-teist kasu saanud. Nii näiteks on ta küllaltki hea söödaväärtusega ja sobib loomatoiduks, eriti silona koos teiste taimedega. Ka inimesed on taime juba sajandeid toiduks kasutanud, söödi nii võsu kui ka seemneid. Temast on tehtud ka punast värvi naha värvimiseks. Hanemaltsa on kasutatud isegi ravimtaimena kõhuvalu ja angiini korral.