Valge kukehari on meil palju haruldasem kui harilik kukehari. Viimasest eristavad teda suuremad silindrikujulised lehed ja valged õied. Sageli on valge kukeharja lehed ka punakalt värvunud, hariliku kukeharja lehed on kollakasrohelised. Valget kukeharja kohtab meil sagedamini läänesaartel ja mandri loodeosas. Valgel kukeharjal on huvitavad rahvapärased nimed. Need viitavad enamasti taime lehtedele, mis meenutavad väikesi marju: kanamari, kukemari.

Kukeharja paksud lihakad lehed ja kaunid õisikud teevad temast omapärase ja hinnatud ilutaime. Ta sobib eelkõige kiviktaimlatesse. Suuremate alade katmiseks pole valge kukehari kuigi hea, sest ta ei moodusta ühtlast vaipa nagu harilik kukehari. Mõlemad liigid on väga hea põuataluvusega ja võivad üle kuu aja veeta läbi saada. Tänu sellisele omadusele leiame nii valget kui harilikku kukeharja isegi paekivipaljanditelt, harva ka puhtalt liivalt. Mõistagi pole sellistes kohtades toitaineid ollagi ja taimed peavad enamuse vajalikest ainetest saama vihmaveest.

Valgel kukeharjal on samasugused viieharulist tähte meenutavad õied nagu harilikul kukeharjal. Neil õitel on huvitavad kohastumused, et vältida isetolmlemist. Kui emakas on valmis vastu võtma õietolmu, siis sama õie tolmukad pööravad end emakasuudmest eemale. Nii satub emakale teiste taimede õietolm. Risttolmlemine annab elujõulisemad seemned. Neist kasvavad taimed, kes suudavad paremini vastu panna keskkonnamuutustele ning loomade ja seente poolt tekitatud kahjustustele. Teisisõnu, risttolmlemine tagab tugevamad järglased.