Valge kukehari
(Sedum album)
kanamari, kukemarjad, kooljapearohud, kidihein

Valge kukehari on meil palju haruldasem kui harilik kukehari. Viimasest eristavad teda suuremad silindrikujulised lehed ja valged õied. Sageli on valge kukeharja lehed ka punakalt värvunud, hariliku kukeharja lehed on kollakasrohelised. Valget kukeharja kohtab meil sagedamini läänesaartel ja mandri loodeosas.

Kukeharja paksud lihakad lehed ja kaunid õisikud teevad temast omapärase ja hinnatud ilutaime. Ta sobib eelkõige kiviktaimlatesse. Suuremate alade katmiseks pole valge kukehari kuigi hea, sest ta ei moodusta ühtlast vaipa, kohati jäävad augud sisse. Väiksemate rühmadena on ta aga väga kaunis taim, nagu ka harilik kukehari. Mõlemad nad on väga hea põuataluvusega ja võivad isegi üle kuu aja ilma veeta läbi saada. Tänu sellisele omadusele leiame nii valget kui ka harilikku kukeharja isegi paekivipaljanditelt, üksikutest väikestest pragudest, harva ka puhtalt liivalt. Mõistagi pole sellistes kohtades toitaineid ollagi ja taimed peavad enamuse endale vajalikest ainetest saama vihmaveest. Seega on valge kukehari üks igati tubli ja visa taim.

Valgel kukeharjal on samasugused viieharulist tähte meenutavad õied, nagu harilikul kukeharjal. Neil õitel on huvitavad kohastumused, et vältida isetolmlemist. Kui emakas on valmis vastu võtma õietolmu, siis sama õie tolmukad pööravad end emakasuudmest eemale. Nii satub emakale vaid teiste taimede õietolm. Sellise tolmlemisega arenevad taimedel seemned, milledel on suuremad võimalused idanemiseks ning neist kasvavad taimed, kes suudavad paremini vastu panna keskkonnamuutustele ja mitmesugustele loomade ja seente poolt tekitatud kahjustustele.

Valgel kukeharjal on oma leviku piires tekkinud ka huvitavad rahvapärased nimed. Need viitavad enamasti taime lehtedele, mis meenutavad väikeseid marjakesi.