Võsu-liivsibulana või ka võsu-mägisibulana tuntud taime kasvatatakse tihti kiviktaimlates ja hauaplatsidel. Kuid teda leidub ka Eesti looduses ehkki suhteliselt vähe. Suurem osa liivsibula leiukohtadest asuvad Kagu-Eestis. Liivsibula välimus on üsna ebaharilik. Kõik tema lehed ja isegi õied on paksud ja lihakad. Ta on igihaljas ja üle talve elavad maapealsed munajad leherosetid. Need väikesed pallikesed meenutavad eriti talvel sibulat – sellest ka nimi. Sibulasoomustena paistavad lihakad lehed, mis kinnituvad tihedalt vaid mõne sentimeetri pikkusele varrele. Sellist lehtedega lühikest vart võib nimetada liivsibula lühivõrseks.

Suvel ja eriti aedades võib kohata ka sootuks teistsuguse väljanägemisega liivsibulaid. Nimelt pikkade, kuni porgandikõrguste vartega isendeid - sellist vart võib nimetada ka liivsibula pikkvõrseks. Varred on lehistunud ja tihedalt näärmekarvadega kaetud. Varre tipus areneb õisik rohekate või kahvatukollaste õitega. Sellist pilti näeb kõige sagedamini augustis, kui liivsibul õitseb, septembris valmivad õites pika nokaga seemned.

Seemnetega paljunemine ei ole liivsibula peamine levimisviis. Tema lehtede kaenlas tekivad pisikesed tütartaimed, kes on jällegi sibulat meenutava ümara väljanägemisega. Mõned kasvavad väikese varrekesega emastaimest eemale, vabanevad, juurduvad ja alustavad iseseisvat elu. Mõned jäävad päris emataime külje alla ja nii moodustuvad suured “liivsibulamäed”. Levimise hõlbustamiseks kasvavad liivsibulad sageli nõlvadel. Siis aitab tütartaimedel emataimest kaugemale levida ka raskusjõud – nad lihtsalt veerevad mäest alla.