Eestikeelne nimi harilik võilill
Ladinakeelne nimi Taraxacum officinale H.F.Wigg. (coll.)
Rahvapärased nimed piimarohi, piimaohakas, võismalilled, võikann, põrundhaigerohi
Süstemaatiline kuuluvus Kuulub sugukonda korvõielised, perekonda võilill. Harilik võilill on kollektiivliik, mille alla koondatakse Eestis kasvavad 165 võilille pisiliiki.
Eluvorm Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus 5...70 cm. Taimedel on valge piimmahl.
Õis Taimel esinevad ainult keelõied, mis on koondunud tihedasse paljuõielisse korvõisikusse. Õisikul on kuni 2 cm pikkune hallikas- kuni puhasrohelistest süstjatest lehtedest (neist osal kilejas ääris või vööt) koosnev üldkatis. Õied on kollased, keskosas pikakarvalise krooniga. Äärisõitel esineb sageli alumisel pinnal violetjas vööt. Õietolm võib esineda või puududa. Õitseb peamiselt maist juulini, vahel teist korda augustis ja septembris. Putuktolmleja.
Vili Seemnis, mille põhivärv on hall, kuid varjund kollakas, rohekas või pruunikas. Ülaosas on ta kaetud teravate ogakestega. Seemnise laiem osa on 0,3...0,5 cm pikkune, nokk aga 0,7...1,3 cm pikkune. Seemnisel on valgetest lendkarvadest pappus, mis on 0,6...1 cm pikkune.
Leht Enamasti kaarjalt sulglõhised, sulghõlmised kuni -jagused lihtlehed, hõredalt karvased kuni paljad, värvuselt rohirohelised. Lehehõlmad on allakäändunud tippudega, sageli hambulised. Lehe tipuhõlm on teistest mõnevõrra suurem. Leheroots on tugev, esiletungiv, sageli erepunane kuni violetne. Kõik lehed asetsevad juurmise kodarikuna.
Vars Taimel on pikk õõnes õisikuvarb, mis on korvõisiku all tihedalt kaetud võrkjate villkarvadega.
Maa-alune osa Suhteliselt jäme vertikaalselt sügavale mulda tungiv peajuur väheste külgjuurtega. Juurekael on enamasti karvane.
Paljunemine Paljuneb eelkõige seemnetega, kuid ka juurtel olevatest kasvupungadest. Ühel taimel võib valmida kuni 7000 seemet. Mullas säilib nende idanemisvõime 2¼3 a., kuivas ruumis kuni 12 a.
Levik ja ohtrus Kosmopoliit, kes on levinud laialdaselt kõikidel mandritel peale Antarktika, suhteliselt vähe leidub teda ka Aafrikas. Põhja- ja Lõuna-Ameerikas on tulnukana. Eestis väga sage, kuid eelkõige inimesest mõjustatud kasvukohtadel. Osa kollektiivliigi alla hõlmatavaid mikroliike on meil pärismaised, osa aga tulnukad.
Kasvukoht Kasvab meil peamiselt rohke inimmõjuga kohtades: tee- ja põlluservades, aedades, haljasaladel, parkides, söötidel, karjamaadel, kuid ka prahipaikadel, looduslikel loo-, päris-, ranna-, soo-, lammi- ja puisniitudel, kraavikallastel, harvem salu- ja laanemetsades. Eelistab lämmastikurikast mulda.
Koht ökosüsteemis Taim on väga heaks toiduks taimtoidulistele loomadele, kõrge söödaväärtusega. Tolmeldavad putukad saavad taime õitest rohkesti nektarit.
Kaitse Kollektiivliigina pole Eestis ohustatud, ei kuulu kaitstavate taimede nimekirja.
Kasutamine Taimed sisaldavad mõruaineid, kuid siiski söövad kariloomad neid meeleldi. Kohati kasvatatakse karjamaadel ka kultuurtaimena. Eriti väärtuslik on võilillesilo, mis suurendab veiste piimatoodangut. Siiski võivad osad liigid suures koguses sööduna põhjustada loomadel tervisehäireid. Piimmahl sisaldab rohkesti kautsukit. Väärtuslik meetaim. Noori lehti ja keelõisi tarvitatakse salatina või supilisandina, vahel ka ravimtaimena. Jämedad juured kõlbavad praetult kohvi aseaineks, keelõisi tubaka lisandina. Ravimtaimena kasutatakse peamiselt juuri, mis sisaldavad vaikaineid, lima, eeterlikku õli jm. Taime kasutatakse ravimitööstuses ravimpillide valmistamisel, aga ka ravimina söögiisu tõstmiseks, kõhukinnisuse vastu ja sapierituse soodustamiseks. Värske piimmahl on ravimiks maksa-, neeru-, põrna- ja nahahaiguste korral, muuhulgas kaotab allergikutel sügelemise. Tüütu kiiresti paljunev ja leviv umbrohi. Tõrjeks soovitatakse varajast niitmist ja kevadist ümberkündi.