Lemmaltsu kasvab Eestis mitmesuguseid. Olgu öeldud, et vaid üks, õrn lemmalts, on Eestis pärismaine ja kasvab looduslikult. Õrn lemmalts on silmapaistva erekollase õiega niiskete ja varjuliste metsade ja võsastike taim. Kõige levinum lemmalts on kindlasti väikeseõieline lemmalts, kes on arvatavasti üks neist rohttaimedest, keda paljud on tähele pannud.

Väikeseõielise lemmaltsa päriskoduks on Kesk-Aasia. Sealt levis taim Euroopasse alles ülemöödunud sajandil. Väikeseõiese lemmaltsa kiire maailmavallutusretk on päris uskumatu: paari sajandiga peaaegu kogu Euroopa, Aasia ja Põhja-Ameerika. Enamikel uutel kasvualadel on ta end nii kenasti sisse seadnud, et kui poleks vanu botaanilisi andmeid, ei usuks keegi, et ta pole looduslik vaid tulnuktaim. Väikeseõielist lemmaltsa on peetud Euroopa üheks kõige kiiremini kodunenud tulnukumbrohuks. Eestisse võis ta esmakordselt jõuda 1827. aastal, mil see toodi Altai teadusekspeditsioonilt Tartu Ülikooli botaanikaaeda, misjärel see metsistus algul Tartu parkidesse ning aedadesse, kust laienes juba üle Eesti.

Eestis kasvab ta nimelt umbrohuna, mida näitab ka nime iseloomulik tagumine osa: malts. On ju malts meil üks sage umbrohi. Päris põllule väikeseõiene lemmalts harilikult siiski ei tule: seal on enamasti liiga lage ja kuiv. Mulla pindmistes kihtides leviv väike juurestik ei talu kuivust ja seetõttu eelistab väikeseõieline lemmalts kasvada varjulistes kohtades, ennekõike lehtpuu metsades, kus muld on niiskem. Suurte põudade ajal võib lemmaltsa kasvukohtades näha huvitavat pilti: tihe lemmaltsaväli, muutub korraga väga hõredaks - kui vett on vähe, laseb taim lehed longu ja näib kuivanud. Lemmaltsa suurt veevajadust reedavad tema lihakad, veidi vesise väljanägemisega varred ja lehed.

Väikeseõielise lemmaltsa õied on küll raskemini uuritavad, kui teiste lemmaltsaliikide omad, kuid huvitavad siiski. Kohe torkab silma, et neid saab jaotada vaid kaheks ühesuguseks pooleks, sest õie tagumises osas paistab väike kannus. See kannus on tekkinud muide ühest tupplehest. Ka Kroonlehed pole ühesugused: külgmised on kahekaupa alusel kokku kasvanud, kuid tipmine suur ümar kroonleht on täiesti vaba, teistest eraldi.

Eriti huvitavad on aga lemmaltsa viljad. Botaanikud nimetavad viljade tüübiks kupraid, aga ennekõike teatab rahvas seda, et nende abil saab teha plõksatusi, mille tagajärjel seemned nelja ilmakaarde laiali lendavad. Kes pole proovinud, proovigu! Puudutage või pigistage õrnalt pikliku kupra kõige jämedamat kohta. Kui vili pole piisavalt valmis, ei juhtu midagi. Küpse vilja seinad rulluvad plõksatusega kokku ja seemned paiskuvad eemale. Sellest on tulnud rahvapärased nimed klõpshein, plõkslill ja teised seesugused.