Väikeseõiene lemmalts
(Impatiens parviflora)
klõpshein, plõkslill, plõksukõrgas, leppmalts

Lemmaltsu on meil mitmesuguseid. Aedades kasvatatakse suurte kirevate õitega lemmaltsasid, looduses kasvab aga vaid kaks kollaseõielist. Üks neist on õrn lemmalts, kel on mitme sentimeetri pikkused kollased õied. Teine aga väikeseõiene lemmmalts, kelle õied on tõepoolest väikesed, kuni sentimeetripikkused. Väikeseõiene lemmalts on aga meil kõige tavalisem selle perekonna esindaja, kuigi ta ei ole meie põline liik. Tema päriskodumaaks on Kesk-Aasia, kust lemmalts levis Euroopasse alles möödunud sajandil. Hämmastav on väikeseõiese lemmaltsa kiire maailmavallutusretk: paari sajandiga peaaegu kogu Euroopa ja Aasia ning Põhja-Ameerika ning nüüd ründab järjest uusi alasid. Enamikel oma uutel kasvualadel on ta end mõnekümne aastaga nii kenasti sisse seadnud, et kui poleks ajalooürikuid, siis ei usuks keegi, et ta pole looduslik liik, vaid tulnuktaim.

Paljud teadlased on teda pidanud õigustatult Euroopa kõige paremini kodunenud umbrohuks. Väikeseõielist lemmaltsa peetakse just nimelt umbrohuks, mida näitab ka tema nime tagumine osa: malts. On ju malts meil üks sage umbrohi. Päris põllule väikeseõiene lemmalts harilikult siiski ei tule: seal on enamasti liiga lage ja kuiv. Pinnapealse ja väikese ulatusega juurestiku tõttu ei talu ta kuivust ja seetõttu eelistab kasvada varjulistes kohtades, kus on niiskem muld. Kui aga peaks saabuma põud, siis võib näha huvitavat vaatepilti, kus varem tihe lemmaltsaväli, muutub korraga väga hõredaks. See on sellepärast, et vett on vähe ja taim ei jõua oma lehti üleval hoida. Lemmaltsa suurt veevajadust näitavad tema lihakad, veidi vesise väljanägemisega varred ja lehed.

Väikeseõielise lemmaltsa õied on küll raskemini uuritavad, kui teiste lemmaltsaliikide omad, kuid huvitavad siiski. Kohe torkab silma, et neid saab jaotada vaid kaheks ühesuguseks pooleks, sest õie tagumises osas paistab väike kannus. See kannus on tekkinud muide ühest tupplehest. Ka Kroonlehed pole ühesugused: külgmised on kahekaupa alusel kokku kasvanud, kuid tipmine suur ümar kroonleht on täiesti vaba, teistest eraldi.

Eriti huvitavad on aga lemmaltsa viljad. Botaanikud nimetavad neid kupardeks, kuid väikeste laste jaoks pole sellel küll mingit tähtsust. Nendega saab teha huvitavaid plõksatusi, mille tagajärjel seemned nelja ilmakaare poole laiali lendavad. Seda peate ise proovima. Otsige üles pikliku kupra alusel olev kõige paksem osa ja puudutage seda või pigistage õrnalt kahe külje pealt. Kui vili pole veel piisavalt valmis, siis ei juhtu midagi. Kui aga hästi läheb, siis käib prõks ja vilja seinad rulluvad kokku ja seemned paikuvadki eemale. Sellest on tulnud rahvapärased nimed klõpshein, plõkslill ja teised seesugused.