Villtakjas
(Arctium tomentosum)
kobrulehed, nakjas, rass, äiakaelaleht

Villtakjas on meie neljast looduslikust takjaliigist kõige tavalisem. Teda võib sageli kohata majaseinte ääres, teeservades, prahipaikades, vahel ka jõeäärsetel niitudel. Eestis kasvavad veel suur, väike ja salutakjas. Villtakja ja väikese takja õisikud on kaetud valge võrkvillaga: villtakjal rohkem ja väikesel vähem. Suurel takjal pole võrkvilla peaaegu üldse. Suure takja õisikute läbimõõt on üle kolme sentimeetri, teistel meie liikidel alla. Väikest takjat on villtakjast natuke raskem eristada. Väikese takja õisikud on tavaliselt väiksemad – alla 2 cm läbimõõduga, villtakjal ikkagi üle selle. Teine erinevus seisneb õisiku ehituses, aga enne peame sellega natuke tuttavaks saama.

Takjad õisikud on enam-vähem kerakujulised korvõisikud. Õisi näeme küllaltki lühikest aega: tavaliselt juulis või augustis. Takjal on veidi kellukat meenutavad putkõied. Neis on olemas nii tolmukad kui emakad. Kõik takjate õied on ühesugused, tavaliselt purpurpunased, rohke mesimagusa nektariga. Viimane on meelituseks putukatele, kes peavad õietolmu ühelt õielt teisele viima, muidu korralikke vilju ei arene. Kuid nagu öeldud, me pikka aega õisi ei näe ja näeme vaid kerajat, rohekat kuni hallikat-lillakat villaga kaetud tutti. See kõik on õisiku üldkatis. Üldkatis koosneb väikestest lehekestest. Korvõielistel on neid lehekesi tavaliselt mitu ringi. Takjatel on neid lehekesi aga eriti palju. Üldkatise lehti jaotatakse nende puhul sisemisteks ja välimisteks. Ja nendel sisemistel ja välimistel üldkatise lehtedel ongi villtakja ja väikse takja juures tähtis erinevus. Nimelt on väiksel takjal kõik üldkatise lehed haakjate konksudega, villtakjal aga ainult välimised lehed. Need üldkatise lehtede konksukesed on needsamad, mille abi takjatutid haagivad end inimeste riiete ja mööduvate loomade külge. Seega ei ole need konksukesed tähtsusetud, vaid omavad tähtsat rolli takja levimisel uutesse elupaikadesse.

Takjas on suur ja tugev taim, kuni kahe meetri kõrgune. Suured ja tugevad on aga ka tema lehed ja juured. Lehed on iseloomulikult krobelised, kobrutavad on on – sellest ka rahvapärane nimi “kobruleht”. Juured aga on väärtuslikuks ravimtaimeks. Nendega on juba ammust ajast pestud kahjustunud juukseid. Ühtteist kasulikku tehakse takjast ka ravimitööstuses. Paljudes maades on takjate suhkrurikkaid juuri toiduks kasutatud. Süüa kõlbavad ka taime noored maapealsed võsud. Mõningaid takja vorme kasvatatakse iluaedades.