Väike vesiroos
(Nymphaea candida)
jõeain, jõekobraleht, järvekanad, järvekupp, lõmmeleht

Väike vesiroos on meil tavaline kaunis veetaim, sagedasem kui valge vesiroos. Tavaliselt neil kahel liigil vahet ei tehta ja neid mõlemat kutsutakse lihtsalt vesiroosideks. Vesiroosid kasvavad peamiselt seisva veega veekogudes, aga vahel ka aeglase vooluga jõesoppides. Neid iseloomustavad lapikud suured veepinnal ujuvad lehed ja kaunid valged õied.

Väiksel ja valgel vesiroosil pole vahet teha kuigi kerge isegi botaanikutel. Õied ja lehed on väiksel vesiroosil ainult veidi valge vesiroosi omadest väiksemad. Tema vili, kupar, on mõnevõrra lapikum ja kitsama emakasuudmeplaadiga. Õitsemise ajal on neid liike veidi lihtsam määrata. Väikse vesiroosi emakasuue on tumekollakas, valge vesiroosil hele. Heaks tunnuseks on tolmukaniidid. Valge vesiroosi tolmukad on pika peene niidi otsas, nii nagu enamike taimede omad. Kuid väikse vesiroosi tolmukaniidid on huvitavalt paksenenud. Nad on kuni kolm korda tolmukatest jämedamad.

Vesiroos on ujulehtedega taim, selliseid pole Eestis just palju. Kuid ta kinnitub siiski veekogu põhja. Veekogu põhjas on tal mitme sentimeetri jämedune risoom, millest lähtuvad suured juurtekimbud. Selle risoomi tükkidega võib vesiroos ka paljuneda. Samuti saab risoomi tükiga tuua vesiroosi kasvama ilutiiki või -basseini. Selleks tuleb risoomitükk järvepõhjast kätte saada, talle raskus külge siduda ja teise veekogu põhja lasta. Siiski alati selline paljundamine ei õnnestu. Nii võib isegi kümnest risoomist ainult üks taim kasvama hakata. Kuid kui vesiroos on juba uue kasvukoha omaks võtnus, siis püsib ta selles küllaltki kindlalt.

Teadma peab ka seda, et vesiroos on värskelt mürgine taim. Kui lapsed söövad pahaaimamatult kevadel järvekaldale uhutud risoomitükke, siis võivad nad raskemal juhul isegi surra. Väiksed lapsed kipuvad mõnikord neid risoomitükikesi närima seepärast, et need on magusa maitsega. Kuivatatult vesiroosi mürgisus aga kaob ja siis võivad inimesed neid julgelt toiduks tarbida. Mitmel pool maailmas tehaksegi neist jahu leiva valmistamiseks või süüakse neid keedetult ja praetult.