Haljasaladel võib jugapuud kohata sageli lausa päikese käes: seegi pole talle vastumeelt, kui vaid keskkond elu jooksul väga palju ei muutu. Mis tema levikut aga piirab ja pargipuidki tihti madalamaks võtab, on talvekülm.

Sügiseti kaunistavad jugapuud punased käbid. Botaanikud nimetavad neid marikäbideks. Sellised eredavärvilised kaunid mahlakad käbid kutsuvad end sööma. Kuid nagu looduses sageli, on need kõige ilusamad asjad kõige ohtlikumad. Nii on lugu ka jugapuuga. Kui mõni metsloom sööb jugapuu marju, siis ta enamasti hukkub. Samuti on inimestega. Inimesel algavad mürgistusnähud oksendamise ja väljakannatamatu kõhuvaluga, järgnevad kõulahtisus, peapööritus ja silmapupillide laienemine. Lõpuks kaotab inimene teadvuse. Mürgistus ilmneb paar tundi peale marikäbide söömist ning ilma meditsiinilise abita saabub surm. Esmaabiks tuleb kannatanule kiiresti anda veega purustatud aktiivsütt.

Karikjad marikäbid ei ole tegelikult tervenisti mürgised. Punane lihakas kest mürgise seemne ümber on magusa maitsega ja söödav. Kuna aga on alati oht, et suhu satub ka mõni seeme, siis ei tohi jugapuu marikäbisid süüa. Teadma peab veel seda, et ka puu võrsed, okkad ja koor on väga mürgised, puit vähem.

Jugapuu on meie metsade üks väärtuslikumaid puid. Tema puit on pruunikaspunane nagu lõunamaa väärispuudel, läikiv, tihe ja hästi töödeldav ning mädanemisele väga vastupidav. Seetõttu on ta eelkõige puidukunstnike meelismaterjal. Temast on valmistatud rattakodaraid, rehapulki ja vesirataste hambaid. Jugapuud saab väga hästi pügada ja enda tahtmise järgi kohandada, samuti pole ta tundlik linna mürgiste gaaside ja tahma suhtes. Need omadused teevad temast väga hea pargipuu.

Lõpuks ei saa mainimata jätta veel seda, et jugapuu ei ole mitte ainult Eesti kõige pikema eaga puu, vaid maailma üks vanimaks kasvavaid puid üldse. Jugapuu võib elada kuni 5000 aastaseks. Seejuures võib tema tüve läbimõõt olla üle pooleteise meetri ja kõrguski üle kolmekümne meetri. Huvitav on seegi, et jugapuu on meil ainuke ilma vaiguta okaspuu.