Kuused kasvavad parasniisketes kooslustes. Kõige kuivemates ja kõige niiskemates kasvukohtades ei suuda kuusk võistelda männiga. Kuused on tundlikud kevadiste öökülmade suhtes ja neil on palju erinevaid parasiite, kellest suurem osa söövad tema puitu. Nii võib sageli metsas näha murdunud tüve, mis on seest täiesti mädanenud. Kui puu alles kasvab, võib juba välisel vaatlusel oletada, kas kuuusk on mäda või mitte. Kahjustatud puude tüved on sageli alusel paksenenud ning tüvele koputades kostub tuhmi heli. Sellised puud ei kõlba ehitusmaterjaliks.
Kui aga tüvi on murdunud või muul põhjusel maha vedelema jäänud, on seened vaid teretulnud.

Omapärased kahjurid on kooreüraskid, kelle valged vastsed uuristavad koore alla labürinte. Nad söövad ära puidu selle osa, mida inimene puiduna ei kasuta ja nii võiks arvata, et neist polegi kahju. Tegelikult on, sest just koorealune osa on puu tervise seisukohalt väga tähtis ja kui üraskite vastseid ja labürinte on liiga palju, kuivab kogu puu.

Kuuski kasutatakse Eestis tarbepuiduks. Ehitusmaterjalina on ta viletsam kui männipuit, sest selles on rohkesti oksakohti. Sellegipoolest valmistatakse kuusest uksi ja aknaid, põrandaid ja lagesid, ning pea alati on majade puitseinad kuusepuust. Kuusepuit on pehme ning kerge ja hea kõlaga. Vanematel aegadel tehti temast seetõttu krappe lehmadele kaela ning lokulaudu. Tänapäevalgi on kuusepuit hinnatud muusikariistade valmistamisel, sellest tehakse kandlete ja viiulite kõlalaudu. Samuti valmistatakse kuusepuust paberit. Julgelt võib süüa helerohelisi noori kasvusid, mis on meeldiva hapuka maitsega vitamiin C allikad. Kuna kuusk on tihe ja laseb ennast hästi pügada, on ta levinud hekitaim. Oma tihedate längus okstega on kuusk parim puu, mille all vihmavarjus olla.