Loodehmik
(Thuidium abietinum)

Loodehmiku tunneb ära sulgjalt harunevate varte järgi, millel polekski nagu lehti küljes. See tähendab, et peavarrest kasvavad risti välja oksad, mis asetsevad täiest korrapäraselt, kuid need oksad omakorda enam ei harune. Nii okstel kui ka vartel on lehed küll olemas, aga need on nii väikesed ja tihedalt vastu oksa või peavart surutud, et me palja silmaga vaadates neid lihtsalt ei märka. Seega paistavad loodehmiku oksad kui kollakasrohelised nöörid. Kollakasrohelised on tegelikult ainult loodehmiku okste tipud, ülejäänud osa taimest on üpris tumeroheline, vahel koguni tumepruun. Kes on korra loodehmikut näinud, see teda ilmselt teinekord enam teiste sammaldega segi ei aja.

Loodehmiku nimest võib arvata, et see sammal kasvab loopealsetel. Nii see ka tõepoolest on. Loodehmik on üks kuivade päikesepaisteliste kasvukohtade taim. Metsadest kasvab ta vaid kõige avaramates loometsades, kuid sagedamini esineb ta näiteks kadastikes või päris looniitudel. Küllaltki sageli võib loodehmikut leida ka kividelt või kivimüüridelt. Loopealsed erinevad teistest kasvukohtadest aga kõige enam selle poolest, et nendel olev pinnas on väga lubjarikas: aluskivimiks on ju lubja- ehk paekivi. Loodehmikut võib pidada väga lubjalembeseks liigiks ja eks ta just seepärast kuivadel loodudel kasvabki. Enamasti võib loodehmiku järgi isegi pinnase iseloomu määrata: nähes kasvamas loodehmikut võime ütelda, et siin on lubjarikas muld.

Loodehmikul on olemas ka sugulasi. Kõigile neile on iseloomulik see, et lehed on tihedalt vastu vart surutud ja oksad meenutavad peenikest nööri. Kuid teiste meie ehmikuliikide oksad harunevad veel omakorda ja nii on nad hoopis teistsuguse ilmega. Niitudel võib leida näiteks niiduehmikut, kelle oksad harunevad vahel isegi kolm korda. Meenutagem siinkohal lõpetuseks veel loodehmiku põhitunnust: tema nöörjad oksad ei harune üldse.