Palu-karusammal
(Polytrichum juniperinum)

Palu-karusammal on meie kõige kuivemate kohtade sammal. Ta kasvab lausa päikesele avatud liivikutel, nõmmemetsades ja kadastikes. Seega peab tal olema hästi arenenud kaitsemehhanismid kuivamise eest. Kui matkame kuumal suvepäeval liivastes kuivades paikades, siis võime sageli maapinnal näha pruunikasrohelist vaipa, mis mõnikord paljajalu käies võib isegi torkida. Kui sellest samblavaibast välja tõmmata üks taim, siis näeme tema pingutusi. Esiteks on ta lehed väga kitsad, nii ei saa neist kuigi palju vett välja auruda. Teiseks on kuiva ilmaga kõik palu-karusambla lehed tihedalt vastu sambla vart liibunud. Seegi aitab vett taime läheduses hoida. Kui vesi aurubki ühest lehest välja, siis on tal kohe takistuseks teine ees. Viimane püüab suurema osa muidu kaotsiminevast veest kinni. Kui luubi appi võtame, siis võime leida veel kolmandagi abivahendi. Vaatame leheserva ja näeme, et kogu serv on ülespoole kokku rullunud. See on jällegi veekao vähendamiseks. Loomulikult on aga ka palu-karusambla vartel olemas risoidid, nagu teistelgi karusammaldel. Need on nii vee kogumiseks ja selle hoidmiseks taime läheduses. Nii et palu-karusammal on visa hingega liivaste kasvukohtade taim.

Kuid on olemas ka üks palu-karusamblale väga lähedane liik – liiv-karusammal. Ta kasvab samasugustes kohtades, kus palu-karusammalgi, kuid on veidi lühemate lehtedega ja mis peamine, valge karvakesega iga lehe tipus. Valge läbipaistev saagja servaga karv on veel üks lisavahend kuivuse talumiseks. See murrab päikesekiiri niimoodi, et kõrvetav kuumus läheb sambla lehtedest mööda. Palu-karusamblal pikka valget karva lehe tipul pole – tal on vaid lühike pruunikas ogatipp.