Sirbik
(Drepanocladus)

Sirbikute perekond on üpris suur ja neid leidub kõikides maailma osades. Eestiski on leitud seitse erinevat sirbikuliiki. Kuna nende määramine käib enamasti mikroskoobi abil, siis ei hakka me siin pikemalt sirbikute liikidest rääkima. Mainime vaid, et varem arvati Eestis olevat vaid üks liik: harilik sirbik, kuid nüüd on leitud, et meil on tunduvalt rohkem liike. Nii peetakse kõige tavalisemaks sageli soodes esinevat tavasirbikut. Teistest saabki ilma mikroskoobita eristada vaid koldsirbikut, kes võib kasvada kuni kahekümne viie sentimeetri pikkuseks ja on teistest sirbikuliikidest palju jämedamate vartega. Kuna aga suurem osa kirjandusest räägib harilikust sirbikust, siis uurime meiegi põhiliselt teda. Seejuures võime aga võtta teadmiseks, et kõik teised meie sirbikud on praktiliselt samasugused.

Miks siis selle sambla nimi on sirbik? Eks ikka seepärast, et kõik tema lehed on sirbikujulised. Tegelikult on need vahel isegi veel rohkem keerdunud, moodustades lausa spiraali. Huvitav on ka see, et sirbikute lehed asetsevad kõik samblataime ühel küljel. Nii moodustubki sammal, mida on lihtne teistest samblaperekondadest eristada. Kõik sirbikud on niiskete kasvukohtade taimed. Sageli kasvavad nad päris soodes, kuid samuti leidub neid märgades metsades. Metsades aitavad nad kaasa surnud puude lagunemisele. Nimelt kasvavad sirbikud tihti tiheda vaibana kõdunevatel puutüvedel ja kändudel. Kui aga tihe samblamatt puud katab, siis ei pääse selle puunoti ümbert vesi minema. Nii ongi lagunev puu kogu aeg niiske ja mädaneb kiiremini ära.

Sirbikutel on enamasti ilus värvus. Nad on kena läikega kollakas- või pruunikasrohelised samblad. Huvitav on hariliku sirbiku juures veel see, et ta on ühekojaline sammal. Olgu vahepeal öeldud, et enamik meie teistest sammaldest on kahekojalised. Ühekojaline tähendab seda, et nii emas- kui isassuguorganid on ühel ja samal taimel. Kahekojalistel on olemas eraldi emas- ja isastaimed. Ühekojalisus pole omane aga kõikidele sirbikutele. Lõpetuseks kordame üle sirbikute äratundmiseks vajaliku: sirbikujuliselt kõverdunud kitsad pikalt teritunud tipuga lehed asetsevad varrel ühekülgselt.