Sirbik
(Drepanocladus)

Sirbikute perekond on üpris suur ja neid leidub kõikides maailma osades. Alles hiljaaegu oli see perekond veel suurem ja siia arvati enamus sammaldest, millel varred on harunenud ning lehed on sirpjad ja  hoiduvad ühekülgselt. Nüüd on see suur perekond jaotatud mitmeks väiksemaks. Eestiski on leitud seitse erinevat sirbikuliiki, mis kuuluvad sinna perekonda selle praeguses mahus. Kuna nende määramine käib enamasti mikroskoobi abil, siis ei hakka me siin pikemalt sirbikute liikidest rääkima. Mainime vaid, et varem arvati Eestis olevat vaid üks liik: harilik sirbik, kuid nüüd on leitud, et meil on tunduvalt rohkem liike. Nii peetakse kõige tavalisemaks sageli soodes esinevat tavasirbikut. Teistest saabki ilma mikroskoobita eristada vaid koldsirbikut, kes võib kasvada kuni kahekümne viie sentimeetri pikkuseks ja on teistest sirbikuliikidest palju jämedamate vartega. Kuna aga suurem osa kirjandusest räägib harilikust sirbikust, siis uurime meiegi põhiliselt teda. Seejuures võime aga võtta teadmiseks, et kõik teised meie sirbikud on väga sarnased.

Miks siis selle sambla nimi on sirbik? Eks ikka seepärast, et kõik tema lehed on sirbikujulised. Tegelikult on need vahel isegi veel rohkem keerdunud, moodustades lausa spiraali. Huvitav on ka see, et sirbikute lehed asetsevad küll ühtlaselt ümber varre, kuid on kõik kõverdunud samblataime ühe külje suunas. Nii loetaksegi teda samblaks, mida on lihtne teistest samblaperekondadest eristada. Kõik sirbikud on niiskete kasvukohtade taimed. Sageli kasvavad nad päris soodes, soistel niitudel ja järveõõtsikutel. Sirbikutel on enamasti ilus värvus. Nad on kena läikega kollakas- või pruunikasrohelised samblad. Huvitav on hariliku sirbiku juures veel see, et ta on ühekojaline sammal. Olgu vahepeal öeldud, et enamik meie teistest sammaldest on kahekojalised. Ühekojaline tähendab seda, et nii emas- kui isassuguorganid on ühel ja samal taimel. Kahekojalistel on olemas eraldi emas- ja isastaimed. Ühekojalisus pole omane aga kõikidele sirbikutele.

Varem kuulus sirbikute perekonda ka harilik sanioonia. Tõelistest sirbikutest praeguses jaotuses, mis on sileda leheservaga, erineb sanioonia saagja leheserva järgi. Aga veel olulisem on kasvukoha erinevus. Kõdupuidul, tüvealustel ja kividel kasvab ainult harilik sanioonia, mitte ükski teine sirbik. Metsades aitavad nad kaasa surnud puude lagunemisele. Nimelt kasvab sanioonia tihti tiheda vaibana kõdunevatel puutüvedel ja kändudel. Kui aga tihe samblamatt puud katab, siis ei pääse selle puunoti ümbert vesi minema. Nii ongi lagunev puu kogu aeg niiske ja mädaneb kiiremini ära. Lõpetuseks kordame üle sirbikute äratundmiseks vajaliku: sirbikujuliselt kõverdunud kitsad pikalt teritunud tipuga lehed hoiduvad varrel ühekülgselt.