Soosammal
(Paludella squarrosa)

Soosammal on niivõrd ilus sammal, et teda võiks lausa iluaeda kasvama tuua. Seejuures peab arvestama, et kasvab vaid rohke veega kohtades, enamasti sellistes, kuhu kuiva jalaga ligi ei pääse. Nii leidub teda mõnusalt vetruvatel-õõtsuvatel soistel järvekallastel, aga ka siirdesoodes koos turbasammaldega ja madalsoode mätastel ning jõgede kõige vesisematel kallastel. Seega on ta peaaegu nagu veetaim ja endale koju tuues peab ta kindlasti saama väga märja kasvukoha. Üks soov on aga sel sooelanikul veel: et suurepäraselt kasvada, selleks oleks vaja lubjarikast pinnast.

Mis siis selles samblas nii ilusat võiks olla? Kui võtta sõrmede vahele üksik soosambla taim, siis on see üks armetu kiitsakas vibalik, pole tal ei suuremat tegu ega nägu. Kuid lähemalt uurides tuleb ilmsiks tema ilu saladus. Kui olete luubi appi võtnud, siis näete selgesti, et tema lehed paiknevad ümber varre täiesti korrapäraselt viie reana. Sellisena jätavad nad mulje, nagu oleks keegi väike vee-elanik hoolega patse pununud. Kuid samuti võime me märgata, et iga üksik paari millimeetri pikkune leheke on oma tipu huvitavalt konksutaoliselt alla keeranud. Nii tekibki ilus korralik pats. Korrapära lisab veel seegi, et soosambla varred ei harune üldse. Kuid veel ilusama mälestuse võib saada siis, kui vaadata tervet soosambla mätast. See pole mingi imeasi, sest suurte mätastena see taim just tavaliselt kasvab, kuid elamus on see siiski. Kuna soosambla üksikud taimed on kõik väga peenikesed ja mitteharunenud, siis saavad nad hõlpsasti end teineteise vastu suruda. Nii moodustubki tihe muru. On ju huvitav – muru vee sees. Samas võib see märgade alade muru tunduda kaunimgi meie harilikust murust. Selle põhjuseks on korrapärased tähekesed iga taime tipul. Tähekestena paisatavad ülalt vaadatuna viis rida lehti. Üks ilusamaid asju õõtsikutel on aga soosambla puhasroheline kuni sätendavalt kollakasroheline värvus. Selline see meie niiskete kohtade ilumuru on.