Soovildik
(Aulacomnium palustre)

Soovildik on tüüpiline madalsoode ja rabastuvate või soostuvate metsade ja niitude sammal. Ta kasvab sageli koos turbasamblaga, jäädes nõrgema kasvu tõttu viimase varju. Kui aga leiate lapikese, kus kasvab soovildik üksi, siis näete, et tema mõõtmed polegi nii tagasihoidlikud. Soovildik võib kasvada kuni viieteistkümne sentimeetri pikkuseks. Turbasambla varju jääb ta rohkem seepärast, et ta on üpris peenike. Kui aga soovildik ise samblamätta kasvatab, siis tihedalt üksteise kõrval kasvades jätab ta üpriski lopsaka sambla ilme.

Millest siis soovildik oma nime on saanud? Eks ikka millestki vilditaolisest. Nagu paljudele teistelgi niiskete kasvukohtade sammaldel, on ka soovildikul varre ümber tihe vilt. Tema risoididest moodustunud roostepruun vildikiht on eriti tihedalt ümber lehtede ja varre põimunud ja nii otsustatigi just talle “vildik” nimeks anda.

Mille järgi soovildikut ära tunda võiks? Peenikesed väheharunevad varred ja paks roostepruun risoidikiht on enamasti piisavateks määramistunnusteks. Eriti kui teate, et sammal on pärit liigniiskest kasvukohast. Kuid omapärane on ka soovildiku värvus. Taime ülaosas on see suhteliselt harilik kollakas- või pruunikasroheline, kuid taime alumises osas hoopis teistsugune. Alumine osa asub sel samblal sageli vees, kuhu ei jõua nii palju valgust kui kuivale maale ja nii on ka tema alumine osa tumedam. Soovildiku alumise poole lehed on tumerohelised kuni peaaegu mustad. Kui teil on need tunnused teada, siis tunnete soovildiku igas olukorras ära.

Soovildikul on aga veel üks omapära, mis ei torka küll kuskilt silma, kuid mida on siiski ehk huvitav teada. Nimelt on see sammal leidnud, et talle ei piisa ainult sugulisest paljunemisest ja eoste abil levimisest. Tema juures võib üpris sageli kohata sammalde hulgas suhteliselt haruldast vegetatiivset paljunemist. Soovildik võib levida eriliste sigilehtede abil. Need ujuvad niiskes ümbruses veidi ringi ja sobivates tingimustes arenebki neist uus soovildiku taim.