Harilik teravtipp
(Calliergonella cuspidata)

Teravtipp on oma nime saanud pikkade teritunud oksatippude järgi. Need on nii teravad, et isegi torgivad veidi. Huvitav on ka see, et teravtipu küllaltki rohked oksad asetsevad peaaegu korrapäraselt ühes tasapinnas ja moodustavad nagu kauni lehviku. Meie metsades leidub aga veel teinegi selline väikest sõnajalga meenutav sammal. See on lehviksammal. Teravtipu oksad on aga viimasest hoopis pikemad ja teravama tipuga. Samuti on nende kahe sambla värvus erinev. Teravtipp on heleroheline või veidi kollakas või pruunikas, veidi isegi valkja jumega. Lehviksamblal on aga talle ainuomane kollakasroheline värvus. Teravtipul on ka oksad hõredamalt kui lehviksamblal.

Miks siis teravtipu oksad on nii teravad ja torkivad? Kes seda täpselt teab, miks seda vaja on, kuid mis teravuse annab, see on küll selge. Teravtipu oksad on lihtsalt väga jäigad. Teiseks aga on okste tipuosa lehed ennast tihedalt vastu oksa surunud. Nii tekibki terav “ork”. Teravtipu lehed on üpris väikesed ja nii saab neist okstele ehitada sileda, tugeva ja jäiga katte.

Küllaltki iseloomulik on ka teravtipu kasvukoht. Ta on niiskete kasvukohtade elanik, peaaegu päris sootaim. Harilik teravtipp esineb nii madalsoodes kui soometsades ja -niitudel. Teda võib kohata ka lodumetsade mättaharjadel ja isegi niiskemates salumetsa osades. Tavaline on teravtipp poristel kraavikallastel. Enamasti kasvab ta sellistes kohtades, kus on mättaid. Seejuures võib ta olla nii mätta peal kui ka mätaste vahel. Kui mättavahedes kasvab ta enamasti küllaltki üksinda, siis mättaharjadel on tal kindlasti ka kaaslasi. Sageli võime sealt leida tarnu või niiskustarmastavaid kõrrelisi. Niisketel mätastel võib aga teravtipu kaaslaseks olla üks teine huvitava sammal – tüviksammal. Viimasega teravtippu siiski segi ajada ei saa, sest tüviksammal kasvab puukujulisena: väike tüvi all ja selle tipul rohked oksad.