Aasosi
(Equisetum pratense)

heinamaa kuusk, kaseosi, nurmekuusk

Aasosi kasvab enamasti niiskematel ja varjukamatel kasvukohtadel, harvem päris valges. Nii võib aasosja kohata nii heinamaadel kui metsaservades ja isegi võsastikes. Kui aasosja eosed kuskil juba idanenud on, siis ta nii kergesti oma kasvukohta ei loovuta. Pigem laiendab ta enda alla jäävat ala teiste taimede arvelt. Selleks ei ole tal enam eoseid vaja. Nagu kõikidele osjadele omane, on ka tal maa all roomav pikk risoom, mis pidevalt otsib vallutamiseks uusi alasid. Aasosja ei ulatu aga kuigi sügavale, sest aasal ja metsas kasvamiseks sellest sügavusest piisab. Nii ei kuluta aasosi rohkem energiat, kui ainult emataimest veidi kaugemale levimiseks.

Lisaks risoomi abil levimisele saab aasosi, nagu teisedki eostaimed, paljuneda eostega. Eosed arenevad eospeades, mis on suhteliselt lühikesed, munakujulised ja tömbi tipuga, tavaliselt tumepruunid. Eospead arenevad kevadvõsu tipus. Kevadvõsu on vaid veerand meetri pikkune ja algul ilma klorofüllita. Samuti on kevadvõsu täiesti pehme ja isegi vesine, ka oksi pole tal ühtegi. Mais ja juunis valmivad eosed, eoste kandjad pakatavad ning eosed lendavad minema. Muidugi toimub see kõik vaid kuiva ilmaga, märjaga aasosi kasvab, mitte ei levita eoseid. Kui aga eostest vabanetud, siis on võrse töö tehtud. Võiks arvata, et nüüd võib ta rahus kuivada, nagu teeb seda põldosja kevadvõsu. Kuid ei, see hakkab tasapisi muutuma roheliseks ja kasvatab endale pikad karedad oksad. Oksad on peenikesed ja ei harune kunagi. Võrreldes teiste osjadega on aasosja oksad ka palju loogelisemad, just nagu ei oskaks nad sirgelt kasvada. Nii muutub eoseid moodustav võsu tavaliseks ja sügisepoole polegi enam võimalik teada saada, milline osjataim kandis kevadel eospäid.