Kattekold
(Lycopodium annotinum)
kaetserohi, reburaig, kuusekold, varesvarvas

Kattekold on Eesti kõige tavalisem kollaliik. Kattekold on Eesti kõige tavalisem kolla liik. Õigupoolest on ta ainus kollaliste sugukonda kuuluv liik, kes ei ole Eestis kaitse all - kõik teised on. Lisaks perekonnale kold, kuuluvad kollaliste sugukonda ka perekonnad sookold, ugrukold ja vareskold.

Kattekolla varred ei ole nii pikad ja pehmed kui karukollal, on need hästi painutatavad ja seega kohased vanikute ning pärgade punumiseks. Kattekolla roomavad varred võivad kasvada veidi rohkem kui meetri pikkuseks. Kattekolla varte kogumisel peab teda eristama looduskaitsealusest karukollast. Kattekollal on lehed harali või allapoole käändunud. Lehtede tipud on teravad ja jäigad. Nii tunduvad kattekolla lehed käeseljaga õrnalt katsudes isegi torkivad. Lehed on karukolla lehtedele iseloomuliku valge karvakeseta. Alates juuni esimestest päevadest hakkavad kollad kasvatama eospäid. Kattekolla varre tipus on alati vaid üks eospea, karukollal 2-3. Erinevad on ka katte- ja karukolla elupaigad. Kui kattekold on eelkõige kuusikute ja kuuse-segametsade taim, siis karukolda kohtame sagedamini männikutes. Karukold eelistab reeglina kuivemaid kasvukohti kui kattekold.

Kattekold on Eestis tavaline taim ennekõike tänu kiirele vegetatiivsele paljunemisele. Sugulisel teel paljunevad mõlemad kolla liigid väga aeglaselt. Eosest uue kattekolla taime kasvamine võtab umbes kakskümmend aastat. 

Kattekolda on kasutatud ravimtaimena, tema eoseid pulbrina. Kuid ei tasu unustada, et kattekollal on ju eospäid mitu korda vähem kui karukollal ja need on mõnevõrra lühemad. Järelikult saab ühe taime kohta tunduvalt vähem eoseid. Kuid sellegipoolest ei öelda kattekolla puudrist või ravimpillide kattest ära. Neid kasvab ju meie metsades rohkem kui karukoldi. Eosed sõelutakse hoolikalt ja puhastatakse muust prahist ning kollakasvalge puuder ongi valmis. Varem kasutati seda imikupuudrina. Sel on hea omadus: ei ärrita ka kõige tundlikumat nahka. Nii leiab eospulber kasutust ka tundliku nahaga vanemate inimeste juures.

Laialt on kattekolla eospulber tuntud aga tulevärkide tegemisel. Nimelt õhus leeki sattudes on neil omadus väga kergesti plahvatada. Seda omadust on kasutatud teatrietendustel välgu jäljendamiseks kui ka muude valgusefektide saamiseks. Kattekollal on ka kasutusala, mis ei ole karukolla puhul kuigi levinud. Tema varrest ja lehtedest on võimalik saada sinist värvi.