Metsosi
(Equisetum sylvaticum)
karvatilk, oravasaba, rebasesaba, tiisikuse rohi

Kes on tihedamas metsas käinud ja hoolega ringi vaadanud, see on näinud ka meie metsade ühte tavalisemat rohttaime, metsosja. Nagu nimigi ütleb, on ta peamiselt just metsade taim ega püüagi vallutada laiu avaraid välju või niiskeid soid ja kraave. See on tema heaks eristamistunnuseks teistest sarnastest liikidest. Peamine on aga see, et ta on meie metsade üks õrnemaid taimi. Metsosi koosneb ainult peenikestest vartest. Tal pole suuri laiu lehti, ainult peened sügavrohelised väädid. Maapinnalt kerkib peavars kuni kuuekümne sentimeetri kõrgusele. See on lüliline ja seest tühi. Varrest lähtuvad aga iga lüli juures ringina peened niidid. Võiks mõelda, et need on nüüd metsosja lehed, mis kinnituvad varrele, nagu teistelgi taimedel. Ainult et need on hästi peenikesed, nagu kuivade kasvukohtade niiskust hoidvatel taimedel. Kuid need ei ole lehed, vaid oksad, mis on männasena ümber tüve, nagu kuusepuulgi. Viimase tõttu ongi ta rahvapärastes nimedes sageli tuntud mingi kuuse nime all. Sellised oksad on ka teistel osjadel, kuid miks tundub metsosi eriti kahar. See on sellepärast, et tema männasoksad harunevad veel omakorda männastena, mõnikord harunevad veelkord isegi ka need. Seega jätke meelde: metsosi on see, kelle oksad on hästi õrnad, sest need harunevad.

On veel üks hea eristamistunnus. Nimelt metsosja lülide sõlmekohtades on vaid 2... 6 nüri hambakest, teistel liikidel on neid rohkem. Just need hambakesed aga ongi meie kadumaläinud taimeosad - lehed. Nii et osjad on oma lehed peaaegu kaotanud ja päikeseenergiat püüavad nad roheliste okste ja varte abil. Osjad levivad eostega. Eostel on huvitav kohastumus: neil on küljes pikad jätked, mis niiske ilmaga muudavad eose kompaktseks ja raskeks ning eos istub kindlalt oma kohal. Kuiva ilmaga rulluvad nad aga lahti ja lendavad tuule abil eemale. Kui tuleb taas niiske ilm ja eos on sattunud sobivasse kasvukohta, siis ei tohi ta sealt lahkuda. Nii tõmbabki eos oma jätked kokku ja püsib paigal. Kui niiskust on piisavalt, siis ta enam edasi ei rända ja idaneb. Vahel juba samal sügisel arenevad eosest tekkinud eellehel suguorganid. Kui isas- ja emassugurakud kohtuvad, siis munarakk viljastatakse ja hakkab kasvama uus osjataim. Selline levimine on võrreldes koldadega küll kiire, aga tegelikult siiski küllaltki keeruline. Nii on ka metsosjal varuks võimalus levida oma risoomi abil.