Harilik naistesõnajalg
(Athyrium filix-femina)
emasõnajalg, sõnajalg, metsasõnajalg

Harilik naistesõnajalg on vanarahva hulgas tuntud ka emasõnajala nime. Tema vastandina on nimetatud isasõnajalga, kellena mõeldakse maarja-sõnajalga. Vastavad on isegi ladinakeelsed liiginimed, samuti mitmed nimed teistes keeltes. Kõik see on tulnud taime välimusest. Mees olgu tugev, naine õrn - nii on ka sõnajalgadega: maarja-sõnajalg on suhteliselt tugev ja robustne, naistesõnajalg aga õrn ja kahar.

Põhjus, miks see meie metsade üks tavalisemaid sõnajalgu hästi õrnana tundub, on lehtedes. Tema liitlehed on kahelisulgjad. Naistesõnajala suure lehe sulglehekestel on veel omakorda sulglehekesed. Viimase järgu sulglehekesed on omakorda sügavalt lõhestunud. Arvatavasti just jagunenud lehed loovad eriti kahara vaatepildi. Ilu pärast on naistesõnajalga sageli aedadesse toodud. Naistesõnajalal on mullas lühike risoom, mida on kerge välja kaevata.

Kui tema lehe alakülge vaadata, võib näha seal rohkesti huvitava kujuga oranþe eospesasid. Need on koma või vahel isegi hobuseraua kujuga. Selliseid ei leidu ühelgi teisel meie sõnajalgadest. Nii on naistesõnajalg süstemaatikute poolt pandud ka eraldi naistesõnajalaliste sugukonna naistesõnajala perekonda. Selle perekonna enam kui saja kahekümnest liigist kasvab Eestis vaid üks, harilik naistesõnajalg.

Eospesades valmivad eosed ja eostega naistesõnajalg paljuneb. Et naistesõnajalg on üle Eesti tavaline liik, siis paljuneb nähtavasti edukalt. Eosed lendavad kuival suvepäeval laiali ja soodsates niiskemates tingimustes idanevad. Neist kasvab maapinnal lapik väike leheke, mida nimetatakse eelleheks. Nii huvitav, kui see ka pole, on selle pisikese eellehe alumisele pinnale vastu maapinda peidetud emas- ja isassuguorganid. Nendes valmivad liikumatud munarakud ja sõnajalgadele iseloomulikud paljude viburitega liikuvad isassugurakud. Kui viimased leiavad munaraku, siis toimub viljastumine ja hakkab kasvama uus sõnajala taim.