Soo-osi
(Equisetum palustre)
konnaosi, kuusk-jalg, lips-hein, lius-osjad

Soo-osi on põldosja kõrval teine osjaliik, keda võib kohata põldudel umbrohuna. Kuid erinevalt põldosjast, pole temast peaaegu midagi kasu. Ei kõlba ta ravimtaimeks ega loomadele söödaks. Ka ei ole ta nii kare, et teda liivapaberi eest saaks kasutada, nagu saab raudosja. Loomasöödaks ei sobi ta mürgisuse tõttu. Teda peetakse Eesti osjadest kõige mürgisemaks. Ta on ohtlik eeskätt sarvekandjatele koduloomadele ja sigadele, kuid mürgistusi on tekkinud ka hobustel.

Piisab mõnest protsendist soo-osjast heina sees, kui õnnetus ongi käes. Kui palju aga neid vahel karjamaadel kasvab! Ta paljuneb kiiresti rohkesti haruneva läikivmusta risoomi abil. Tema ebameeldivus on seotud kiire levikuga ja inimese poolt kasutatud alade hõivamisega. Kui soo-osi tungib karjamaale, on ta seal juba kirjeldatud ohtlikuks mürktaimeks. Kui aga risustab inimeste söögipõldu, siis on temast väga tülikas lahti saada. Osa tema pikast ja rohkesti harunevast risoomist asub sügaval mullapõues. Kui nüüd inimene tõmbabki meetripikkuse “osjajuurika” mullast välja, siis mõni tükike jääb temast ikkagi alles ning peagi rohetavad mullapinnal uued võsud.

Kõigile põldudele see taim siiski ei tungi. Tema kasvukohas peab olema tavalisest rohkem niiskust. Looduses on ta niiskete niitude ja soostunud metsade, isegi soode ja veekogude kaldaalade taim. Ta ei kasva aga kunagi nii suureks kui konnaosi, jääb ikka vähemalt poole väiksemaks. Ka hambakestena säilinud lehekesi varre sõlmekohtade ümber on tal vähem. Neid on soo-osjal 6 kuni 10. Need lehejäänused on eriti hea määramistunnus veel seetõttu, et neil on lai valge kilejas ääris. See servake on laiem kui ühelgi teisel meie osjal. Viimane on hea tunnus põldosjast eristamiseks, kes muidu on soo-osjaga väga sarnane, sest mõlemal on varred vaid veidi karedad ja oksad varre tipu poole suunatud. Siiski on veel mõned erinevused. Soo-osjal ei ole kunagi sellist pikka oksteta varretippu nagu põldosjal. Soo-osjal on männasoks esimene lehtedetupp pikem kui varre lehtedetupp.

Kevadel on hea soo-osja teistest eristada selle järgi, et tema eospäid kandvad ja mittekandvad võrsed on täpselt ühesugused. Sel ajal võib ta segi minna vaid konna-osjaga, kuid temal oli ju palju rohkem hambaid. Nii et nüüd peaks igaüks meie mürgiseima osjaliigi ära tundma.